Meie lapsel on juba sünnist saadik praktiliselt probleemsed ööd olnud. Kui alguses hakkas trall pihta vastu hommikut (siis olid gaasid), siis nüüd tuleb talle juba 2h tundi peale uinumist süüa anda, muidu magama ei jää. Enne seda ka mitmed korrad lutti panna, asendit muuta, rahustada jne. Peale esimest söötmist läheb mööda 10min ning juba tuleb vaeva nägema hakata, et laps magaks. Siputab, nühib silmi, tihub nutta... Päevased uned ei ole ka reeglina pikad ning tihtipeale kipub isegi õues vankris nuttes ärkama. Tean, et uni on lapsele väga oluline, seega on mure suur kuna sellise unega ei puhka ju välja. Rääkimata veel minu unest.
Millest võib see olla tingitud ning mida ma ette võtta saaksin tema aitamiseks? Gaasid ei tohiks need enam kindlasti olla ning hammaste kaela enam ka ei julge ajada.
Olete olnud väga hooliv ja püüdnud jälgida lapse vajadusi ja soove. See ongi taolises olukorras võtmetähendusega: jääda rahulikuks ja mõistvaks, üritada lapse käitumisest empaatiliselt välja lugeda neid soove, mille täitmine on talle eluliselt vajalik.
Tõsi on see, et me ise oleme erinevad ja ka meie lapsed on erinevad, ning kui ennast või oma lapsi teistega võrdlema asume, valime tihti seesugused võrdlused, mis meid ei rõõmusta. Seega on esimene tarkus võrdlemist mitte liiga tõsiselt võtta: kindlasti on lapsi, kes magavad kaheksa tundi järjest ega liiguta varvastki, aga on ka lapsi, kelle uneaeg on veelgi vähesem ja katkendlikum kui teie lapse oma. Emmede aeg väikese beebiga on keerukas ja õnnelik ühtaegu püüdkem siis teha nii, et keerukused ning mured (ja asjatud võrdlused) suurt rõõmu varjutama ei hakkaks.
Oma osa siin on kindlasti teie mõtteviisil ja hoiakutel. Ema rahulikult lööv süda, rõõmus meel ja vabadus üleliigsest muretsemisest peegeldub kindlasti ka lapses, kuna laps on nii mõneski mõttes oma vanema(te) meeleolude ja suhete peegel. Kui tunnete end üleväsinuna, olete närviline ja muretsev, siis peaksite mõtlema, kuidas paremini omaenda vajaduste rahuldamise eest seista nii seisate ühtlasi ka oma lapse heaolu eest. Ema, kelle tass on tühi ei jaksa täita ka oma lapse tassi ning nii on nõiaring kerge tekkima.
Perekoolis küsitakse tihti, kuidas oleks võimalik beebi vajadusi paremini mõista. Väikelapse vanemad on tihti hädas oma lapsest arusaamisega sel ajal, mil tilluke ilmakodanik veel ise rääkida ei oska.
Rääkida beebi tõesti ei mõista, oma vajaduste eest seista oskab ta aga vägagi hästi. Küsimus on vaid selles, kas teda ka kuulda võetakse. Sellega, kuidas laps käitub kas ta on rahulik ja rõõmus, viril ja nutune, magab sügavalt või katkendlikult annab ta teile märku oma enesetundest. Laps ei oska oma emotsioone varjata, kõik need, nii rahulolu kui ka rahulolematust näitavad tunded on märgid sellest, kas lapse vajadused on kaetud või katmata. Beebi n-ö aktiivne kuulamine toimubki selle kaudu, et proovime talle eri vastuste pakkumise teel (annan luti, pakun süüa, vahetan asendit või mähet, võtan sülle, kiigutan, räägin temaga, laulan talle) aru saada, mis on see, mida ta tõeliselt vajab.
Püüdke oma lapse soovide-vajaduste mõistmisel olla sama järjekindel nagu tema nende avaldamisega. Kui ta rahule ei jää, proovige midagi muud, sest oma nutuga ütleb ta teile: ei emme, see polnud see, mis ma tahtsin, proovi veel... Ja kui ta nutu jätab, naeratab, magama jääb siis on vastuse sisu ilmselt (rahulolust nohisevalt) selline: nii tore emme, lõpuks sai aru, mis mul vaja oli...
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
