Tere.
Mul on selline mure((((
Mul on poole aastane laps ,ja ta jonnib ja karjub koguaeg peaaegu.Ma ei tohi selga keerata,ei isegi kõrval tuppa minna rääkimata üksi wc minemast jne... Koguaeg pean kõrval olema.
Toidan last rinnaga veel ja magab minu kõrval kaisus oma voodis magada ei taha kisab siis nagu maailmalõpp oleks käes.
Esimese lapsega seda probleemi ei olnud.Mängis ilusti üksi ,võisin koristada ja kõike muud teha ei karjunud ega miskit magas ka omas voodis .(ei võta lutti,et see lohutaks tedavähemalt)
Kuid mis võib mu pooleaastase lapsel ka veel viga olla on ,et praegu tulevad hambad eks sellepärast vingub ka rohkem ,kuid see et ma sammugi teha ei saa ja isegi mitte selga keerata on juba ammu.(algusestpeale )
Olen nii väsinud lihtsalt kellel on sama olnud või oskaks nõu anda või on endal kogemusi.Oleksin väga tänulik..
Ah jaa ma ei tea kui oluline see on aga kasvatan üksi oma lapsi.esimene kasvas koos isaga üles. kuid teine näeb ainult oma isa (mõlemal lapsel on üks isa) siis kui ta käib meid vaatamas.
Olen lihtsalt meeleheitel.Palun aidake ootama jäädes head soovitust või nõu.
Tänan.
Lapse sündimine, tema eest hoolitsemine, tema kasvatamine paneb tihti proovile kogu meie kannatuse, aga ka meie tarkuse, kavaluse, sisemise hingejõu, oskuse keerukates olukordades toime tulla... ja veel palju muudki. Suhe areneb alati vastastikuses koostoimes, sest suhtes on alati vähemalt kaks osapoolt seetõttu vastab tõele, et mitte üksi meie ei kasvata lapsi, vaid lapsed kasvatavad ka meid.
Mida kasvatab meis olukord, mil laps palju nutab?
Kindlasti kasvatab-arendab see meie empaatiavõimet on ju loomulik, et iga vanem soovib aru saada, mis on lapsega lahti, kui ta oma hädasolekut nutuga väljendab. Hea on meeles pidada, et laps, eriti väike laps, kes ei oska veel kõnelda, ei mõista ju oma soovidest, vajadustest, tunnetest rääkida. (Tihti ei oska seda teha ka suurem laps, ja sageli pole seda oskust isegi täiskasvanud inimestel aga see on juba teine teema).
Olgu tegu täiskasvanu või lapsega meie rõõmsad, hellad, toredad, head tunded annavad meile märku, et meie soovid-vajadused on rahuldatud. Meie kurbus, pettumus, üksildus, unisus, närvilisus jm ebamugavad tunded annavad meile märku, et meie olulised soovid-vajadused on rahuldamata. Kui täiskasvanu endale oma tunnetest aru annab, saab ta oma vajaduse rahuldamise suunas tegutsema asuda.
Lapse naerust, rahulikust lõunaunest, energilisest mängimisest ja lõbusast toimetamisest ning muudest tuttavatest märkidest saab ema aru: minu lapsega on kõik korras. Kui aga laps on pahur, tujutu, veidi nutune või nutab lausa lohutamatult, siis ta ütleb sellega: mul on paha olla. Mul pole seda, mida ma nii väga vajan. Mul on puudu sellest, mis on mulle möödapääsmatult tarvilik. Kui ema selles olukorras olevat last lohutama või keelama asub, hakkab laps tavaliselt veel hullemini nutma kuidas sa siis aru ei saa, et see paha tunne ei tohi minu sisse jääda! räägib see nutt. See paha tunne minu sees teeb mulle hirmsasti haiget ja ei lase mul rahulikult olla. Ma pean selle paha tunde enda seest välja saama, sest minu sisse jäädes teeb see mulle palju kurja!
Sellest lapse ääretult targast kõnest, mida ta väljendab oma nutu kaudu, võiks õppida iga täiskasvanu. Mõistagi on täiskasvanute maailmas olukordi, mil keep smiling omal kohal on, ent enesesse surutud valusad tunded hakkavad peagi meid lõhkuma, tuues kaasa meeleoluhäired ja somaatilised kaebused. Laps on liiga tark, et sellega riskida.
Nii on emale endale ja ka lapsele sellises suure nutu olukorras oluline näidata üles suurt mõistmist ma saan aru, et sa oled kurb; ma mõistan, et sa nii väga tahad jmt sõnaline empaatiline kinnitus on siinkohal äärmiselt tähtis. On olukordi, mil piisab rahulikust ja kindlast mõistmise kinnitamisest (ka juhul, kui lapse vajadust mingil põhjusel rahuldada ei saa), kuid veel tihemini on neid olukordi, kus tuleb igati püüda aru saada, milline lapse olulistest vajadustest on rahuldamata ja sellega tegelda.
Laps on eriliselt tundlik, seetõttu peegeldab ta tihti neid tundeid, mida enda ümber tajub. Kui emme-issi teevad lapsele küll rõõmsat tuti-pluti-nägu, kuid ise on suures stressis, ei maksa arvata, et laps sellest aru ei saa ilmne on, et ta reageerib tujukuse, pahuruse, nutuga. Samal moel võib ema varjatud kurbus ja mure vastu peegelduda lapse kartlikkuses, nutuvalmiduses, klammerdumises. Kui laps on väike, jäävad emade vajadused tihti tagaplaanile osalt on see arusaadav, teisalt aga peaks iga emme lisaks lapsele ka iseendalt küsima: mis mul puudu on? mida mulle hädasti tarvis on? Mida enam on kummagi vajadused rahuldatud, seda suurem on rõõm koos olemisest ja koos kasvamisest.
((((