Tere.Minul järgmine mure.Laps on 2,2a.Septembris hakkas lasteaias käima ja seega tuli suur muutus pissimise ja kakamise suhtes.Hakkas ühel heal päeval ise potil pissil käima.Sõitsime ära nädalavahetuseks maale ja seal vennalapsega koos siis pissiti päev otsa terve nädalavahetuse vältel.Aga kakat ei kusagil.Nii sai päevadest juba 4 kui ei kaktud.Said aru,et tal häda on,gaasid ja jonnib ja hoiab peput kinni aga kakada ei julge.Lõpuks oli ikka asi juba rohkem kui hull,jooksin apteeki ja tõin klistiiri.Selleks korraks sai kohutava paanikaga see kaka tehtud aga järgmised 2 päeva jälle ei midagi.Saad aru,et ta atahab häda teha aga kas kardab või on valus ??Ja ei kakagi!!!!!!!Sellepärast on ta ka lasteaias väga pahur,sest tal on valus ja halb!Mida teha.Arst ütleb,et andke ikka keefiri ja ploomi mahla ja ristiköömne teed-kõike annan ja ta on endiselt paanikas kakamise ees ja sealt ei tule midagi!!Ta ei mängi enam ühegi asjaga ja on terved päevad kõveras ja issi-emme opas,kõik!Nii mööduvad päevad-olen rohkem kui mures!
Liina,
olen Teie kirjale mitu korda vastama hakanud, kuid kahtlema löönud ja veel pisut mõtteaega varunud. Miks? Seisan ise sama probleemiga vastamisi juba mõnda aega. Nimelt on üks minu lastest sama hirmuga kimpus. Vahepeal paistab, et oleme juba üle saanud, kuid siis hakkab kõik otsast peale - siiski on olukorra paranemise märke.
Nii ma olengi kahelnud, kas olen päris õige inimene nõu andma (et endalgi probleem). Siiski otsustasin, et ehk on minu kogemustest pisut kasu ja kuna olen ise sel rallil osalenud, saan ehk toeks olla.
Vanema jaoks on väga raske vaadata kõrvalt, kuidas laps vaevleb. Tahaks ju aidata, kuid mismoodi on see võimalik? Käsuga kakama ei pane - võib lapses tekitada veel suurema vastumeelsuse.
Teie arsti soovitused on igati õiged - kui asi on kõhukinnisuses ja sellest põhjustatud ebamugavuses. Siiski võib kirja põhjal arvata, et lapse probleem on hoopis psühholoogilist laadi.
Saan aru, et laps hakkas potil käima pärast lasteaiaga alustamist. Mainite aga ainult pissimist ja jääb selgusetuks, kas ta kakat potti tegi. Kui ei, siis võib olla vajab ta kakamiseks mähet. Olin ise hädas oma noorema pojaga, kes hakkas üpris varakult potti pissi tegema, kuid kakamise jaoks nõudis mähet. Muidu kippus ka kinni hoidma. Olen kuulnud, et nii käitub nii mõnigi laps.
Teise võimaluse mõttele viis kirja see osa, mis probleemi alguseks märkis aja kodust eemal. Nimelt on isegi täiskasvanuid, kes külas olles või avalikes wc-des ei soovi roojata. Põhjused tõenäoliselt erinevad ja vaevalt keegi selle üle väga juurdlebki. Lihtsalt tekitab ebamugavust ja kõik. Isegi juhul, kui laps varem ei teinud vahet, kus kakada, siis uues olukorras (mähkme asemel pott) võib see osutuda probleemiks.
Hoides kakat kinni võibki tekkida kõhuvalu, kõhukinnisusest tekkinud probleemid päraku ümbruses jms. Vanema jaoks on keeruline olukord, sest lapse aitamine klistiiriga võib tähendada lapse järjekordset traumeerimist.
Meie probleem sai alguse ühest korrast, kui kõht kinni oli. Mind häirib, et ma ei mäleta seda korda täpselt ning oma käitumist järgmistel kordadel pärast seda. Ei saanud algul täpselt aru, milles probleem või miks laps teistmoodi käitub. Samuti olime sunnitud muutma nippe, mis lapse kakamisega nõustuma paneks. Toon siin ära osa.
Esimeseks võtteks oli lapse hirmu peegeldamine. Paanikas lapse rahustas sageli maha minu tõdemus: "Sa kardad, et kaka teeb jälle haiget." Sellest piisas, et last rahustada ja saime edasi vestelda. Vahel aitas, kui kinnitasin, et kui kaka on juba potis, siis ta enam haiget ei tee. Et peakski kiirelt ära tegema.
Siis tegi lapsele nalja, kui lähenesime mänguliselt. Kord käskis ta ise, et emme - ütle kakale, et ei tohi lapsele haiget teha. Läksin mänguga kaasa ja see sobis lapsele.
Ühe variandina sai kasutatud lapse unesegasust. Aja jooksul jälgides saime aru, kui tal häda keset ööd peale tuli. Nii saigi ta vahel öösel potile pandud ja häda sai kiiremini tehtud.
Kui kaka sai tehtud, teatas laps ise enamasti, et ei olnudki valus. Muidugi tuletasime seda meelde järgmisel korral last julgustades.
Praegu teame, et peamine nipp on laps häda tekkides viivitamatult potile saada ja julgustada kohe see ka ära teha. Nii kui lasta tal viivitada, võib probleem uuesti välja lüüa.
Olen õppinud, et peamine on jääda ise rahulikuks, lapsega rääkida ja teha potilistumine võimalikult pingevabaks. Kui vanemad on murelikud, võib see kanduda ka lapsele.
Mõtlen pisut veel. Ehk meenub veel midagi, aga siin on esimesed asjad, mis pähe tulid probleemiga seoses.
Kui mure püsib, tasub uurida oma piirkonna lastepsühholooge. 2,2a ei anna veel pikalt rääkida, kuid kindlasti saab vahetu nõustamine aidata Teid kui vanemat.
