Laps, viieaastane, tüdruk. Suve algusest saadik tekkinud palju hirme - küll surma, haiguste, vanemate jne. pärast. Talvel puutus lähemalt kokku vähi ja surmaga, kevadel oli kaks larüngiidi hoogu. Õhtul magama minekuga probleeme, ütleb, et voodis tulevad muremõtted. Samal ajal on tekkinud ka käitumishäired, ei tunne enam oma last ära, kohati täiesti allumatu, reageerib üle. Ei oska arvata kas see tuleneb tema hirmudest või oleme meie vanematena midagi valesti teinud või kõik see kokku. Kõige raskem on see, et lapse isaga on suhted läinud pingeliseks. Tema ütleb, et ei suuda sellise lapsega koos olla, tööl olles ootan hirmuga kõnet, kus ta jälle helistab - tule võta oma laps, mina rohkem ei suuda, taustaks lapse röökimine. Täna ta läks lapsele lasteaeda järgi rõõmsas tujus, et läheme metsa seenele, laps oli röökinud, et tema tahab veel mängida, oli teda löönud ja teinud trianglit. Mees ütles, et ei taha enam meiega elada. Tunnen ennast nii jõuetult, lapsega olen käinud psühhiaatri juures. Ta kirjutas kangeid rohtusid(mida ma talle ei andnud) ja kui küsisin kuidas mingis olukorras käituda, soovitas vaadata telekast Lastetaltsutajat. Nii et otsest abi küll ei saanud. Püüan lapsele seletada, et meil kõigil on kurb meel kui kodus on sellised riiud. Kui küsin alati hiljem, miks ta nii käitus, siis ta ütleb, et ei tea ja on ise ka väga kurb. Kuidas käituda, ei tea. Vahest mõtlen, et äkki ongi meil kahekesi lapsega rahulikum, laps ütleb, et isa on kuri ja temaga tulevad riiud, aga ta on talle ikkagi väga tähtis inimene. Alles kevadel oli kõik hästi, tahaks väga oma perekonda koos hoida.
Teie kirjast saan aru, et Teil on seljataga väga keerulised ajad. Lapse hirmud ja käitumise muutused võivadki tõepoolest tulla, kui peres on surma või laps ise on raskelt haige olnud. Samuti on väga suur mõju vanemate omavahelisel suhtel. Kui vanemad ei ole õnnelikud, siis tunnetab seda paratamatult ka laps ja väljendab oma pingeid nii jonnihoogude kui ka käitumisprobleemidega. See omakorda suurendab vanemate vahelisi pingeid ja nii ongi nõiaring käima läinud. Väsitav on see nii Teile, Teie mehele kui ka lapsele. Teie mees võib oma väsimust ja abitust olukorraga toime tulla väljendada just nii nagu Te oma kirjas kirjeldate. Ja paraku tekivad pingeolukorras lahkhelid ka kasvatusküsimustes. Kuid probleemid on ikka selleks, et neid lahendada.
Kindlasti tuleb arvestada, et lapse hirmud, paanika, nutt jm käitumisprobleemid ei ole vanemate kiusamiseks. See on mure väljendus, märk, et lapse mingid vajadused on rahuldamata. Näiteks turvatunne. Laps ei oska oma vanematele öelda, et palun ärge tülitsege enam, saage hästi läbi. Ta tunneb ennast ebakindlalt ja nii tuleb ka jonn või hirm.
Mida teha? Enne kui mehest lahkuminekut plaanima hakata, võiks kaaluda pereterapeudi poole pöördumist, kes aitaks teil omavaheliseid suhteid lahti rääkida. Sain aru, et alles kevadel olid Teil suhted kenasti. On väga hea, et Te nii kiirelt abi otsite, sest siis on lihtsam ka lahendusi leida.
Samuti on väga hea, et lähete lastepsühholoogi juurde, sest laps vajab samuti abi. Paraku tegelevad nemad enamasti ainult lapsega, kuid ka Teie ja Teie mehe suhe vajab toetust. Teie kirjast saan aru, et Teie perel on seljataga väga raske ja stressirohke aeg. Üksi kõige sellega toime tulla ongi väga keeruline ja Te ei peagi seda tegema. Oma lapse heaolu nimel tasub teha tööd oma paarisuhtega. Kui omavahelised pinged taanduvad, siis muutub ka lapse käitumine.
Pereterapeutide leidmiseks võite pöörduda perekesusesse Sina ja Mina ning küsida kontakte.
