Minu 8-aastane poeg kipub aeg-ajalt surmast rääkima. Juba kuskil 3-4 aastaselt, kui käisime surnuaias minu vanavanemate haual, näitas ta ühele hauale: "näe see on minu venna siin!" Kusjuures viimase 15 aasta jooksul pole me matustel käinud ega ole ka keegi lähedastest surnud. Surnuaias käies osutas ta iga kord samale hauale ja soovis sinna ka lilli viia ja küünlaid panna, mida me ka mõned korrad tegime. Nüüdseks on see venna haua jutt kadunud, kuid surma teemast me lahti ei saa. Näiteks, kui palusime viimati tal tulla appi puu alt õunu korjama (üldiselt on ta aga pisut laisavõitu ega viitsi kodutöödel abiks olla ja ega teda väga sunnitud ka pole), ütles ta, et sooviks olla pigem surnud, siis saaks rahulikult olla ja keegi ei segaks. Kuna ta on üksik laps, siis tavaliselt on aga tema see, kes tahab, et temaga tegeletakse.
Vahepeal mängib ta lihtsalt surnut ja palub, et talle lilli tuuakse.
Nõnda käib ikka meil see surma teema siit-sealt läbi (mulle tundub, et liigagi tihti).
Kas on tavaline, et lapsed niimoodi surmasse suhtuvad, vahel tuleb tõesti hirm peale. Huvitav, kas kusagil on veel taolisi peresid?
Kirjutate teemal, mis on lastevanemate jaoks sageli keeruline ning hirmu tekitav. Surmaga seonduvad teemad on tihtipeale ka sellised, milledest lapsed tahaksid rääkida, kuid meie, vanemad kas ei oska või ei taha/kardame rääkida.
Uuringud on näidanud, et laste arusaam surmast on täiskasvanute omast oluliselt erinev ning muutub lapse kasvades. On leitud, et laps justkui läbib teatud staadiumid surma ja sellega seonduva mõistmisel. Näiteks eelkooliealised lapsed tajuvad surma kui ebapüsivat seisundit (nt suri ära, aga homme ärkab ellu ju), midagi ajutist ja neisse mitte puutuvat. Viienda ja üheksanda eluaasta vahel hakkab lapsel kujunema arusaam, et kõik elusolendid surevad ja ei pruugi n.ö tagasi tulla, kuid surma peetakse ikka endasse mitte puutuvaks. Sel ajal võib juhtuda, et hakatakse surma n.ö isikustama ehk teisisõnu, surm seostub skeleti või koljuga või hauakiviga ning mõni laps võib sellega seoses ka halba und näha. Kümnendast eluaastast alates ja kogu teismeliseea jooksul areneb arusaamine surmast edasi ja jõutakse arusaamisele, et ka ise ollakse surelik ning surm tähendab seda, et kõik on läbi, on pöördumatu sündmus. Seega, mida noorem on laps, seda abstraktsem on tema arusaam surmast üleüldse ning surmast seoses endaga.
Lapsed arenevad erinevalt, kuid huvi ümbritseva vastu on kõigil. Nii võib mõni lapse juba kolmeselt surma/surnuaedade/surnute kohta küsida, kuid teine hakkab seda tegema kümneselt. On leitud, et mida varem ja vahetumalt laps surmaga kokku puutub, seda varem hakkab ta surma kohta ka küsima (nt vanavanema, sõbra või lemmiklooma surm; surnud looma, putuka, kala nägemine; multifilmi tegelase surm). Arengu osana on ka loomulik, et laps võib oma mõtteid-küsimusi väljendada läbi mängu (nt enda, sõbra, looma, mänguasja matuste mängimine vmt). Kõige selle juures on oluline, et vanemad on rahulikud, hoiduvad hinnangutest (nt surm on jube; sa oled halb kui surmast räägid). Mõnda mu tuttavat on aidanud see kui nad on meeles pidanud, et lapse jaoks on surma kohta küsimine-rääkimine-mängimine sama loomulik kui rääkida sellest, miks vihm sajab ülevalt alla ja lumi suvel ei saja.
Konkreetselt teie juhtumi puhul tundub mulle, et teil ei ole põhjust muretseda. Väikelapseea kirjelduste puhul võib olla, et surnuaias käies oli tal võimalus väljendada oma loomulikku huvi surmaga seonduva osas. Sellele lisaks tasub meeles pidada, et laps jäljendab päris palju oma vanemaid. Oletan, et ilmselt viisite teiegi oma vanemate hauale lilli ja küünlaid? Hiljutise sündmuse kirjeldust lugedes tekkis mõte, et on võimalik, et teie poeg tõepoolest ei viitsinud teile appi tulla ja soovis rahule jätmist, vaikust vmt. On palju täiskasvanuidki, kes väsimuse-kurnatuse-jõuetuse-abituse hetkel mõtlevad/ütlevad, et oleks parema meelega surnud, sest siis oleks rahu ja ei peaks pingutama jne. Enamikel juhtudel ei mõtle lapsed ega täiskasvanud seda tõsiselt. Laste jutte ja surmaga seonduvaid mänge peetakse mõnikord ka märgiks selle kohta, et laps on depressiivne või masendunud ning ei oska oma tundeid muul moel väljendada. Kõige eelpool tooduga seonduvalt soovitan teil järgmistel kordadel peegeldada seda, mida näete-kuulete (peegeldada nii lapse sõnu kui tegusid). Näiteks kui võtta õunte korjamise olukord, siis võiks peegeldada öeldes näiteks, et mull tundub, et sa tahad praegu rohkem omaette olla või et, ma saan aru, et sa oled väsinud. Niimoodi lapse käitumist peegeldades on võimalik mõista, mis on taolise käitumise põhjused just selles konkreetses olukorras.