Lühidalt öeldes ongi mure selline, et minu 7 a poeg käitub täiesti võimatult ja jonnakalt ainult minuga...Kui ta käib isa juures ja on seal 2 ndlt (oleme 3 a lahus olnud) siis tagasi kodus on poja esimene päev minuga suur sõber, meil on ideaalne läbisaamine aga juba järgmisel päeval ta nagu ärkakski paha tujuga ja valab selle kõik minu peale välja. Ei meeldi ükski asi, riided, toit, reeglid. Ei kuula absoluutselt minu sõna. Hakkab vastu ja ülbitseb.
Ma jäänrahulikuks ja ütlen, et ma tahan temaga sõber olla aga ma olen kurb, kui ta minuga nii halvasti käitub...
Nüüd on laps olnud kaks nädalat maal, minu ema juures. Ma helistan iga päev lapsele, tema mulle ja me räägime tema tegemistest ja talle väga meeldib seal. Samas igatseb ja ootab mind. Aga mul on juba natuke hirm, et ma ei oska käituda, kui ta hakkab teisel päeval jälle jonnima ja kõigele vastu vaidlema jne. Kuidas seda ära hoida? Olen väga tänulik igasugu nõu eest.
Vahel võib lapsel olla raske kohaneda, kui ta on näiteks teise vanema juures või siis vanavanemate juures. Isegi kui väga hästi püüda, on raske mõlemas elukohas luua täpselt samu koduseid reegleid ja õhkkonda. Ja seda ei olegi tegelikult vaja, peaasi, et põhilistes asjades arusaamad vanematel kattuvad.
Kui laps tuleb tagasi vanema juurde, kellega ta põhiliselt koos elab, siis ta hakkab piire taas katsetama ja proovile panema. Sellest võibki tulla kogu see käitumine, mida Te kirjeldate.
Mida teha? Teie kirjast näen, et edastate talle kenasti mina-sõnumi ("Ma tahan sinuga sõber olla, aga ma olen kurb, kui sa nii käitud"). Laps peabki teadma, kuidas Te ennast tunnete ja õppima sellega arvestama. Väga hea on ka see, et suudate jääda rahulikuks, kuigi see võib ju vahel ikka täitsa raske olla.
Teie kirjast ei selgu, kas kasutate ka aktiivset kuulamist ehk siis peegeldate tagasi lapse käitumist ja tundeid. Seda võikski ennem mina-sõnumi saatmist proovida.
Näiteks: laps hakkab järgmisel päeval nurisema erinevate asjade üle. Mis võib olla selle põhjus? Mida Teie emalik vaist ütleb,miks ta nii teeb? Kas see võib olla soov, et ka isa oleks siin (jällegi väga loomulik soov, aga see ei tähenda, et laps kannataks hirmsasti ja vanemad peaks kokku kolima) või on ta hoopis veidi segaduses, et nüüd on teistmoodi nõudmised ja olukorrad. Oma last tundes võite selle üsna kenasti ära arvata ja talle tagasi peegeldada näiteks nii "Sa oled pahur, sest siin on nüüd teistmoodi kui isa juures" või " Sulle ei meeldi need asjad, kuidas meil siin elu korraldatud on". Mitte midagi ei juhtu ka hullu, kui Te täpselt ära ei aima, et mis laps tegelikult tunneb. Teie tagasipeegeldus annab juba väga selgelt märku, et Te aktsepteerite lapse tundeid ja aitate oma tagasipeegeldustega tal ennast avada.
Kui kohe ennast kehtestama hakata ja mitte aktiivselt kuulata, siis võib lapse trots aina suuremaks minna ja käitumine Teie jaoks raskemaks. Seega tasub ennem rääkida tema tunnetest ja mõtetest ning alles seejärel enda omadest selle sama mina-sõnumi vormis.
