mul mure oma poja pärast. Ta on väga tubli ja hästiarenenud poiss. 1,8 aastaselt räägib väga palju(pole vaid minu hinnang) ja on hästi terane. Käima hakkas ka varakult, tänu sellele oli ta ammu enne kui teised temavanused veel käpuli ringi lasid, kindlalt jalgadel. Mingi aeg kui ta just oli käima hakanud oli üks meie tuttav , temast pool aastat vanem poiss, kes teda mingi aeg korduvalt tuuseldas ja tõukas. See on preaguseks möödas kuid nüüd on temast saanud see tõukaja ja lükkaja. Ka sama pool aastat vanemat, kellega nüüd füüsiliselt võrdsed ollakse, tõugatakse ikka väga tugevalt. Mingi aja kui kohtub teise lapsega, mängib ilusti ja siis kui igavaks läheb või kuidagi tüdinema hakkab , siis vist hakkabki tõukama. Asi ei saa kindlasti olla selles,et ta end muudmoodi väljendada ei oskaks- ta on enamus ajast väga õrn ja tahab ise väga palju kallistada ja lähedust. Samuti algab asi tihti just sellest, et ta kõigepealt lähebki pai tegema aga kuna sellele suurt reaktsiooni ei järgne, siis vist proovib teistmoodi. Ise on alati hästi mures kui teine kukub aga see ei takista mõne aja pärast sama tegemast. Kuidas küll veel talle selgeks teha, et nii ei tohi teha. Alati kükitan ta juurde ja palun tal mulle otsa vaadata ja räägin range häälega, et sedasi teha ei tohi ja teine saab väga ai-ai ja et nii ei ole tore koos mängida jne. Mure on suur, kõik kellega tihedamalt suhtleme, on saanud tõugata mu lapse käest. Mida veel proovida ja kuidas siiski resoluutselt selgeks teha, et sedasi ei tohi? Kuidas panna teda "aega maha võtma" nii, et ta kuuletuks ja ka paigale jääks?
Loen kirjast, et püüate oma poega mõista, olete tema käitumist jälginud ning püüdnud seda ka muuta. Poiss on teil sellises vanuses, kus vaatamata ilmselgele arengule on siiski veel tegemist perioodiga, kus nii lapse võime enda mõtteid väljendada kui võime oma tundeid mõista ning verbaalselt väljendada on piiratud. Ka sotsiaalselt on lapsed selles eas veel ebaküpsed, mistõttu ei osatagi tihtipeale ennast muul viisil väljendada kui teisi tõugates-hammustades-näpistades. Selline käitumine võib ilmneda siis kui teised ei käitu ootuspäraselt, kui kõik ei ole nii nagu laps tahab (nt on igav, ei saa soovitud mänguasja) või kui tal on hirm. Kui laps on väsinud, siis võib agressiivse käitumise ning ka jonnituuride sagedus ja intensiivsus suureneda, sest väsinuna on lapsel raske ennast kontrollida, oma käitumist suunata. Saan teie kirja põhjal aru, et sarnaseid käitumise tendentse ilmneb ka teie poja käitumises. Kui teda veel jälgite, siis ilmselt saab teile veelgi selgemaks, millised olukorrad tingivad agressiivsust just tema puhul.
Aga mida siis teha just nendes tõukamise olukordades? Füüsilise vägivalla puhul on oluline koheselt sekkuda ning teie kirjast saan aru, et oletegi seda teinud. Teine oluline samm, mida ka olete teinud, on lapsega rääkimine. Ühelt poolt on tähtis lapsele selgitada, mis toimub teise lapsega kui ta teda tõukab. Olete rääkimisel kasutanud ranget häält, soovitan kasutada ka mõistvat-kaasatundvat hääletooni. Samuti võite saata ka mina-sõnumeid, mis selgitavad teie enda tundeid sellises olukorras (nt Kui sa teist last tõukad, siis on mul hirm, et teine laps saab ai-ai-ai). Teiselt poolt soovitan kasutada ka aktiivset kuulamist, sest poisil on mingid põhjused, miks ta nii teeb. Näiteks kui näete, et ta mängib teisega, kuid too ei reageeri ja poiss tõukab kaaslast. Sellisel juhul võiks nt öelda, et sa tahad, et ta sinuga mängiks ning siis edasi reageerida vastavalt sellele, mida poeg teeb. Kui ta näiteks annab märku, et just seda tahabki, siis võite teda juhendada, et kuidas sellises olukorras teisiti käituda. Hea võimalus on ise ees teha ehk teisisõnu kasutada mudelõpet (nt ütlete sellele teisele lapsele, et palun mängi meiega koos). Inimesed, eriti just lapsed, õpivad päris palju asju ära teiste inimeste käitumist jälgides. Sellise suunamise-kuulamise-sekkumise puhul on vanema jaoks oluline meeles pidada, et mitteaktsepteeritav käitumine ei pruugi lõppeda ühe-kolme korraga, vaid see kõik võib võtta rohkem aega. Seda teades on endal kergem rahulikuks jääda ning ei teki papagoi tunnet kui on vaja ühte ja sama asja-juttu mitmeid kordi korrata.
