Sain täiesti okeeriva uudise, nimelt oli minu laps
lasteaias püksi kakanud ja seejärel kaka salaja radiaatori
vahele peitnud. Kui küsisin miks ta nii tegi, siis ta
lihtsalt kehitas õlgu ja ütles, et ei tea. Laps ei ole
enam väike, sai hiljuti seitsmeseks ja käib täiesti
tavalises lasteaias ja on täiesti tavaline laps, kes
on muidu hästi arenenud. Käib laulu- ja tantsutrennis ja
on muidu väga õpivõimeline.
Vahel olen küll mõelnud, et äkki on tal hüperaktiivsus,
sest mõned sümtomid viitavad sellele ( hästi elav,
segab jutule vahele ja ei püsi paigal). Kuid ei perearst
ega ka neuroloog ei ole hetkel arvanud, et asi oleks
tõsine. Ja nüüd siis selline okk. Enam ei tea, mis teha.
Olete kohkunud ja mures ja ka laps ei oska juhtunut seletada. Täiesti võimalik, et polegi tervisega midagi lahti ja kes teab, mis sel päeval pingelist või ärritavat oli, et laps õigel ajal WC-sse ei jõudnud. Mida suurem laps, seda rohkem oli tal piinlik ning ta püüdis ilmselt vältida probleemi ilmsiks tulekut. Küllap oli see erandlik juhtum ja sel juhul peaks täiesti piisav olema ühest sõbralikust vestlusest teemal, mida teha kui peaks mõni taoline äpardus veel juhtuma (ehk on kindlam tunne kui mõnda aega on varupesu kapis ja ka julgus tunnistada juhtunut, pöörduda kasvataja poole vms). Häbistamine ja hirmutamine teeks asja hullemaks.
Kui ta on hüperaktiivsusele kalduv, siis püsimatus ja üleerutus mängib kahtlemata oma rolli. Vahel aitab jälgida, kas puhkust on piisavalt ning päevarütm, tegevused on sobivad. Samuti jälgida, et lapse emotsionaalsed vajadused oleks rahuldatud ja enesetunne hea.
