Tere,
Tunnen muret, kuna 2 a 3 kuune tütar on hakanud kasutama teiste lastega "suhtlemisel" vägivaldseid võtteid, olemata ise seda kusagil kogenud. Ta on olnud väga arglik laps sünnist saati, ei luba võõraid endale liiga lähedale, rääkimata puudutamisest; teda häirivad ka lapsed, kes temale liialt lähenevad. Enne ta väljendas kartust lihtalt neist eemaldudes või emme juurde pugedes; isegi see häirib teda, kui nt poes mõni laps vaatab teda. Viimasel 3 nädalal on ta aga hakanud end "kaitsma" teiste laste eest ise agressiivselt käitudes, nt läheb ise rünnakule, kui keegi tal liiga lähedal on, pigistab käest või näost. Kui enne proovisin ta käitumisest aru saada, et ta lihtalt ei luba enad isiklikku ruumi võõraid, siis järgmine juhtum pani mind selles kahtlema. Nimelt nägi ta poes ühte poissi, kellel oli koeraga pluus seljas (koerad on tal ülimad lemmikud), läks ise lähedale ning äkitselt pigistas poissi näost. Ma olin väga jahmunud, sest tavaliselt ta leebub oma lemmikloomade peale ning läbi selle, et keegi kannab koera või kassiga mingit riideeset, saab see inimene talle meeldivamaks. Olen seletanud küll, kuidas see laps, kellele ta haiget teeb, tunneb, kuid siini pole see mõjunud. Mulle ei meeldis ka sanktsioone seda, et kui seda veel teed, siis mingit asja enam ei saa - ei leia, et nii õige oleks. Lisaks mainin, et laps ise ütleb, et talle ei meeldi titad. Tundub, et teda häirib nende juures ettearvamatu ja ebaloogiline käitumine, ta on harjunud enda übmer nägema rohkem täiskasvanuid, kes käituvad reeglipäraselt (ei tassi tema mänguasju valesse kohta, ei nuta jne). Samas on viimase paari kuuga tekkinud tal viha mitte üksnes teiste titade vastu aga ka mitmed loomad on "mustas nimekirjas". Oma mittesümpaatiat karude, sigade, hiirte, põtrade ja veel paljude muude loomade vastu väljendab ta nende viskamisega kaugele eemale või trepist alla ning teeb selle juurde ka mittemeeldivust näitavat nägu ja häält, samuti ei või me kuulata laule, kus need loomas sees on.
Näen nende kahe probleemi - mittesallimise ja haigettegemise vahel seost, st nad on ühe probleemi kaks osa. Samas ei oska ma seda lahendada, mis on tema probleem, miks tekib pea iga päev juurde loomi, keda ta ei salli, ka mõndade inimeste suhtes väljendab ta mittemeeldivust ning peamine, miks ta käitub agressiivselt teiste laste suhtes?
Muretsete tütre küllaltki tavatu käitumine pärast ja püüate saada selgust, millest see tuleb. Õnneks on loota, et 2-aastasel sõnavara areneb kiiresti ja ta saab end verbaalselt järjest rohkem väljendada ning vajadus vägivaldne olla loodetavasti väheneb. Selleks saate ka omalt poolt teda julgustada. Näiteks nähes pealt mõnd olukorda, püüdke sõnastada, kuidas Te temast aru saate: nt sulle ei meeldi karu; tahaksid, et poiss oleks sinust kaugemal; soovid praegu üksi mängida, oled praegu väga pahane, hirmul jne. Küllap hakkab ta end siis järejst enam verbaalselt välejndama ja asendab senised võtted ning saate rohkem tema sees toimuvast aru.
Küsimused, mis paneb Teie tütart aga teisi pelgama, jäävad ilmselt ikka vaevama. Võimalik, et sellele on mõni konkreetne seletus, nt negatiivne kogemus, kujutlus, tema eripära vms. Võimalik, et ajapikku kogeb ta, et ohtu pole ja ei pea end sel viisil kaitsma. Kindlasti pole vaja teda riielda, hirmutada, nt mis võib kõik juhtuda, kui ta nii käitub või koguni teda karistada. See ei aitaks tal ju end mõistavakse teha ega julgusta suhtlema. Usun, et Teie senine püüd seda vältida on talle vajalik, jätkugu Teil kannatlikku meelt teda mõista ja toeks olla. Lapse käitumise taga ilmselt ikkagi on hirm, püüd end turvaliselt tunda ja ta kasutab selleks omi viise, et seda teistele teada anda.
Mõnda aega oleks hea olla eriti tähelepanelik ja leida need olukorrad, asjad, mis sagedamini kutsuvad esile agressiivsust ja neid esilagu püüda vältida (ehk pelgab ta võõraid kohti ja inimesi, või seda kui neid palju on?) ja samas pakkuda olukordi, kus kirjeldatud käitumist ei esine ning võimaldada talle rahulikku ja rõõmu pakkuvaid tegevusi. Kui aga tütre käitumine jääb vaevama ja küsimused vastuseta, siis soovitan pöörduda kindlustunde saamiseks ka lastepsühhiaatri poole.
Jätkuvat mõistmist ja rahulikku meelt.
