Minul on mure oma 6a lapse pärast, kellel puudub vastutustunne. Ma muidugi ei tea, kui suur selles vanuses lapsel see olema peaks
Elame vanavanematega koos ja neil käivad külas ka teised lapselapsed, kellega on neil hea mängida. Mulle teeb muret aga see, et siis kaob tal ajataju ja muud kohustused. Ta ei taha enam siis kuskile minna. Vanaema aitab muidugi kaasa sellele, et ütleb talle, et kui sa ei taha minna, siis sa ei pea minema. Näiteks on meil võetud piletid teatrisse, kinno või peab ta kellegi teise sünnipäevale minema, kuhu ta on ise väga tahtnud minna aga kui satub üritus olema sellel päeval, kus ka lapsed külas on, keeldub ta tulemast. Väiksemana läks ta kohe vanaemale kaebama(nuttis ja tegi ennast haledaks) aga nüüd suuremana ütleb ta lihtsalt, et kui ma "sunnin" teda sinna minema, eks ta siis läheb. Peale seda ta lihtsalt vihastab. Minu viga on selles, et ma vist olen liiga järeleandlik. Mind kohutavalt häirib selline asi, et ma pean selliste asjade pärast hakkama kemplema.
Sellises vanuses lapse puhul ei saa tõesti rääkida vastutustundest sellisel kujul nagu me mõistame seda täiskasvanutega seoses. Teie kirjast saan aru, et teie laps teeb midagi enda jaoks väga meeldivat (mängib teiste lastega), mille käigus unustab kõik muu. Ja see on midagi, mis on täiesti mõistetav ning sellist asja juhtub ka täiskasvanutega. Kuid siis on käes hetk, millal tuleks teha midagi muud meeldivat, milles on juba varem kokku lepitud ning ka ettevalmistused tehtud (minna teatrisse, külla), kuid käimasolevat tegevust on väga raske lõpetada. Ka selline olukord on paljudele inimestele tuttav. Kui täiskasvanu suudab sellises olukorras mõelda, et oma lubadustest tuleb kinni pidada, et teised ootavad jne. ning oma tegevuse katkestada, siis 6-aastasele võib see veel raske olla. Kui lapsele nt öelda, et sa pead nii tegema, et sul on kohustus jmt., siis võib see temas veel suuremat vastumeelsust tekitada.
Mida siis teha? Teie olukorras prooviksin lapsega rääkida. Saan aru, et taolisi olukordi juhtub teil suhteliselt tihti (sagedamini kui 2 korda aastas). Seega räägiksin lapsega juba varem ühelt poolt sellest, et täna saab sugulastega mängida ning siis läheme õhtul veel teatrisse, et sel-ja-sel kellaajal hakkame ettevalmistusi tegema jmt. Nii on lapsele meelde tuletatud, et päeval on veel teater ja nii ei saa kogu aeg teistega mängida. On võimalik, et esimesed protestiavaldused võivad juba nüüd ilmneda. Ja siis on hea kasutada aktiivset kuulamist, peegeldades lapse soove ja vajadusi. Nt öelda, et Ma saan aru, et sulle meeldib väga teistega mängida, Kui on tore mäng, siis on seda raske pooleli jätta vmt. Lisaks võiks lapsega rääkida mina-sõnumeid kasutades rääkida, kuidas tema käitumine teile mõjub ning proovida vältida süüdistamist (nt ma nägin nii palju vaeva piletite saamisega) ja sildistamist (nt sa oled paha laps kui niimoodi teistele teed, et lubad ja siis ei lähe). Pigem öelda nt, et Ma saan aru, et sul on teistega tore ja tahad nendega mängida. Eelmine nädal ostsime piletid, et koos teatrisse minna ning ma olen seda väga oodanud ja kui me nüüd ei lähe, siis teeb see mind kurvaks. On oluline, et laps mõistaks, mismoodi tema käitumine teistele mõjub. Teie kirjast ei selgu, millal hakkate mängu sekkuma, et nt teatri-riidesse panna. Tavaliselt on kasulik nt 30 minutit enne teada anda, et laps peab hakkama lõpetama, sest on aeg teatrisse minekuks sättida. Nii jääb lapsel aega mängu otsad kokku tõmmata ja teadvustada, et varsti tuleb midagi muud. Mäletan oma kogemusestki kui oluline ja hea oli see, et ema andis meile vendadega teada, et nt 20 min pärast on aeg magama minema hakata või õuest tuppa tulla Kui teie laps väljendab ka sellises olukorras vastumeelsust, võib taas abi olla aktiivsest kuulamisest ning mina-teadetest. Kui teil on nende osas küsimusi, siis saate lisa lugeda nii foorumist kui Th. Gordoni raamatust Tark lapsevanem.
Näen teie juhtumi puhul veel 2 võimalikku takistust. Esiteks jääb kirjast mulje, et valdavalt on nii, et laps annab teada, et ta ei taha minna ning mingi aja pärast annate alla ning jääte koju ja laps mängib teistega edasi. Kui nii on, siis on teie laps omamoodi ära õppinud, et nii saabki ja nii asjad käivadki ning sellega seoses võib teil uue käitumise rakendamisel alguses palju aega ja kannatlikkust vaja minna. Nt peegeldada ja mina-teateid saata mitmeid kordi. Teiseks, saan kirjast aru, et teie laps on varem pöördunud abi saamiseks vanaema poole, kes on siis tema soove kinnitanud. Kuidas teil praegu on? On oluline, et laps saaks tema jaoks olulistelt täiskasvanutelt sarnaseid signaale ehk et teil oleksid sarnased reeglid, kokkulepped.
Saa aru, et teie jaoks on ka keeruline olukord, kus laps ütleb, et te sunnite teda ning siis veel vihastab teie peale. Siinkohal võib samuti olla abi sellest kui lapse käitumist peegeldate (nt Sa tõesti ei taha minna, Sa tahad hoopis teistega mängida) ning mina-sõnumeid kasutades annate teada kuidas teie ennast tunnete (nt Mind teeb kurvaks see kui me ei saa koos külla minna nagu olime eile kokku leppinud).
