Asi nii. Vanaema helistas mulle ,et ta avastas ühel nende pere koertes , et sabal on otsast valge sabatutt ära lõigatud. Siis rääkisin sellest ka pojale tema tegi suured silmad ja ütles, et tema ei tea asjast mitte midagi.Kohe hakkas puhkima ,et miks kohe teda kõiges süüdistatakse .Kuigi mina ega keegi teine ju ei olegi teda süüdistanud,vaid me küsisime sult kas sa ei tea sellest midagi? Aga peale tema ei olnud ju seal koerte juures kedagi teist . Meest pahandab veel see pärast ka et tegu on tõukoeraga, mitte tavalise krantsiga. Küsimus ongi mul selline et kuidas ma saaksin lapse rääkima ,et ta oma süüd julgeks tunnistada? Ma ütlesin küll talle ,et pahanduse tegemisest hullem ja mind rohkem veel kurvastab see et ei julge tehtut tunnistada.
Sellist käitumist, kus eitatakse tehtut selleks et pääseda karistusest ja hukkamõistust, esineb ka paljudel täiskasvanutel. Mida rohkem antud olukorras suruda last süüd omaks võtma/ tehtut tunnistama seda enam asub laps tõenäoliselt kaitsepositsioonile. Siinkohal soovitaks väljendada rahulikul viisil oma mõtteid ja tundeid toimunu osas ja öelda lapsele, et kui ta on valmis sellest rääkima siis Te olete valmis teda kuulama. Pakkuda lapsele võimalust ilma karistuslike tagajärgedeta tehtut tunnistada. Sellises olukorras on oluline, et arvatav pahategija saab informatsiooni kätte, et tehtud tegu oli taunimisväärne ja sellel on teisi kurvastavad tagajärjed. Teisisõnu, laps saab reaktsiooni tehtud teole.
Ja tõenäoliselt antud juhtumi puhul on laps juba teinud olukorrast omad järeldused. Süü verbaalselt tunnistamine ei too koerale valgeid karvu tagasi. Kahtlemata meeldiks vanematele lapse aus, siiras ülestunnistus. Valetamine on levinud käitumine nii täiskasvanute kui laste seas. Ei leidu vist ühtegi inimest, kes oma elujooksul poleks kordagi valetanud.
Kui see muutuks süstemaatiliseks ja peamiseks ebamugavustega toimetulekuviisiks siis see on kindlasti probleemne käitumine, mis vajaks eraldi sekkumist ja tähelepanu.
