Poiss ei tahtnud sellel aastal trenni minna, nüüd ta siis istub peale kooli kodus ja vaatab telekat või mängib arvutiga. Ma muretsen sellle pärast, et ta üldse ei liigu ja vindub siin toas. Olen proovinud ikka pakkuda välja erinevaid trenne ja võimalusi, kuid ta ei võta üldse vedu ja saab kohe mu peale pahaseks ja ütleb, et ah ära hakka jälle! Tegemist on 13-aastasega! Ma saan aru, et kõik ei ole spordist vaimustunud ja teatud alad ei istu, kuid mittemidagitegemine ja lihtsalt teleka vaatamine ei ole minu arust ka õige!
Selline mure on kindlasti hästi tuttav paljudele. Mingil hetkel laps ei taha enam trennis käia, pigem istub arvutis või teleka ees, eelistab oma sõpradega kuskil "aega surnuks lüüa" või muudab kardinaalselt näiteks oma riietusstiili vmt. Tahame oma lapsele ju alati parimat, et ta oleks terve ja õnnelik. Kui aga tunneme, et lapse käitumine on meie ettekujutusega vastuolus, siis on loomulik, et tahame kohe sekkuda. Eriti teismeeas kerkivad sellised olukorrad teravalt esile.
Kui püüame last meeleheitlikult mõjutada ja suunata seal, kus ta tahab ise otsustada, siis kohtame suurt vastupanu, mis sageli võib kanduda üle trotsiks ja halvendada oluliselt ka meie suhteid.
Põhjuseid, miks laps enam trennis käia ei taha võib olla mitmeid. Võib-olla ei tunne ta end spordialadel võimekana, üksi tema sõber ei käi trennis, ta ei ole saanud treeneriga läbi, teda huvitab rohkem IT ja tehnika kui kehaline tegevus, ta tahab rohkem kodus olla jne jne. Meie näeme tagajärge - seda, et laps ei lähe enam trenni - põhjusi võime enamasti ainult oletada.
Lapsevanemana peaks endalt kõigepealt küsima, miks lapse trennis käimine on minu jaoks oluline, kas minu mingid vajadused on rahuldamata või tegemist on minu väärtushinnanguga. Kas ma võiksin tema otsust aktsepteerida?
Kindlasti tasuks lapsega tekkinud olukorrast rääkida (väljendada oma muret ja hirmu tuleviku ees) ja kuulata tema mõtteid, tundeid ja vajadusi "Mul on see trenni asi ikka hingel. Tahaksin sellest sinuga natuke sellest rääkida" Kui probleem on juba pikemat aega üleval olnud, siis on väga tavapärane lapse ärritunud reageering, et ah ära hakka jälle pihta, ära tänita, ma ei viitsi sellest rääkida jne. Sellisel juhul tuleks kõigepeal proovida peegeldamist ja aktiivset kuulamist. "Sa tunned, et see teema on end juba ammendanud... sa ei taha sellest rääkida...ma olen sind selle jutuga juba päris vihale ajanud..." Laps tunneb, et teda kuulatakse, mitte ei ole tegemist järjekordse vanema monoloogiga. Alles seejärel võiks proovida uuesti selgitada, miks on minu arvates oluline kursustel või trennis osalemine (milline on minu mure). Jagage oma mõtteid lapsega aga proovige mitte suruda neid peale ja lugeda moraali. Samuti peaksid vanema poolt esitatavad põhjendused olema tõsiselt võetavad (nt kui ütleme, et teleka ja arvuti ees istumine ei ole tervislik, kuid teeme seda töölt koju tulles ka ise, siis ei ole see argument lapse jaoks suure tõenäosusega piisav). Kui trennis mittekäimise taga on lapse mõni rahuldamata vajadus, siis proovige üheskoos genereerida ideid, kuidas olukorda lahendada. Oluline, et mõlemad osapooled oleks tulemustega rahul, sest vastasel korral väljapakutu ei tööta.
Antud olukorras võib tegemist olla ka väärtuserinevusega. Lapse jaoks lihtsalt ei ole kursustel, ringides käimine oluline, ta ei näe ka põhjust, kuidas tema otsus teid puudutab. Teie aga peate trennis käimist tähtsaks, samas tema käitumisel ei ole otsest käegakatsutavat mõju teile (lapse käitumine ei mõjuta teie vajaduste rahuldamist, see ei takista teid millegi tegemisel, jne). Selliseid lahkarvamusi on tõesti keeruline lahendada. Väärtusi saame küll mõjutada andes eeskuju ja selgitades oma seisukohti, kuid neid ei tohiks peale suruda ega lapse eest otsustada. Vastasel korral võime oma suhet lapsega oluliselt kahjustada, samuti võtame temalt õiguse ise otsustada.
Alati on hea mõelda ka sellele, kust minu enda väärtused on pärit ja miks sellest kinnihoidmine on minu jaoks oluline. Vahel võib lahenduseks olla ka iseenda muutmine.
