Meie mureks on see,et meie tütar, kes on muidu kõiges väga hakkaja ja arukas laps (ka lasteaias kiidetakse teda,et ta on oma ea kohta väga hästi arenenud nii käelises tegevuses kui ka sõnavaraliselt) siis meie mure on see,et ta siiani kakab püksi.Saime mähkmetest lahti ka väga hilja kuna selgus,et tema puhul praktika jätame mähkme ära kui mähe igakord ära võttes on kuiv ja ta pissib potti ei toiminud vaid kui me jätsime 1,5 kuud tagasi üldse mähkme ära hakkas ta päeva pealt potil pissil käima.Aga kakamiseag siiani probleem.Esmalt oli näha,et ta vältis kakamist ja hoidis kakat kinni (varem kakas iga päev reguaalrselt siis hakkas kakama umbes 2-3 päeva tagant) ning katekooriliselt keeldub minemast potile kakamiseks.Pissiga aga suurde potti väga kenasti - ei soovi et teda abistatkse ja ütleb kenasti kui pissi häda.Vahel mänguhoos ikka juhtub,et unustab ära ja tuleb püksi pissi ka aga seda on tõesti harva. Kaka tulles ta hetkeks nagu tardub ja ütleb siis kaka tuleb ja kohe ka kakab.Kui ma üritasin uurida,et kas sa tunned kui kaka hakkab tulema,et mõista kas see kakamine on tahtmatu ehk ise-eneslik siis ta väga selget vastust mulle küll ei andnud.Mida peaksime edasi tegema.Mul on lapsest nii kahju kuna saan aru,et teda ennast ka see häirib ja samas kuidas peaksime meie käituam,et ta ei tunneks,et me oleme temas pettunud et ta ei oska kakada potti?Lasteaias saan aru,et kasvataja halvustab teda,et kas sa oled tita,et sa püksi kakad ja see on alati esimene asi mida ta lasteaias koju tulles ütleb - mina ei ole tita!Kuigi laps käib eralasteaias ei julge me kasvatajale märkust teha,et ta last ei halvustaks kuna kardame,et see tekitab meie lapse suhtes kasvatajapoolset negatiivset suhtumist.Mida peaksime edasi tegema?Väga murelik emme.
Sellise probleemi juures on võimalik kaks seletust kas tegu on psühholoogilise tõrkega või on tegu orgaanilise häirega (nt mao-seedetrakti infektsioon). Nii näiteks kõhukinnisus roojapeetusega ja jämesoole ületäitumisega viib fekaalide vedeldumisele sooles, millega võib kaasneda pükste määrimine. Teie loo puhul, nii nagu see on kirja pandud, jäävad enam kõlama viited probleemi psühholoogilistele alusmehhanismidele laps on saanud selle toimingu sooritamisel mingi ebameeldiva/hirmutava kogemuse. Kui lasteaias järgneb äpardusele veel halvustav toon siis see antud juhul veel süvendab probleemi raskust ja püsimist. Seega kindlasti oleks esmane soovitus probleemi arutada kasvatajaga ja anda teada kui hingeliselt raskelt laps toimunut üle elab ja leida koos viisid, kuidas last abistada. Kodus, et laps ei tajuks negatiivset suhtumist, on oluline siiras julgustamine ja toetus. Võit valehäbi üle saab tulla vaid turvalises keskkonnas ja positiivsete kogemuste läbi.
