Kuidas saab last lutist võõrutada mul on tütar juba 1,7 kuune ja kui magama tahab võtab luti suhu ja küsib oppa a ja see on ka mureks saanud et ta magab ainult minu süles ja mitte ühegi teise inimesega ja mulle on öeldud et ma pean ise seda tahtma et ta minu süles ei magags kuid pole südant kui panen ta oma voodisse siis hakkab kohe röökima,ning isa ütleb et kas laps peab röökides magama iääma ja kui ütlen et pane ise siis magama et tahaks muud ka teha kui ta kodus on mitte et laps jooksebiärgi ja tahab minuga olla ja luttiga on sama moodi kui lutti ei saa siis kukub röökima.
Lutist võõrutamine on keeruline teema. Millal, kuidas, kas pikkamisi või äkki?
Laste imemisvajadus on erinev. Näen oma laste pealt, kui paika see peab. Suurem sai rinda 1a5k, esimesed 6k nii palju, kui soovis - siis ta lutti ei võtnud. 6k vähenes joodav rinnapiima hulk, tulid hambad ja nii ta hakkas kuiva lutti imema. Lutisõprus kujunes nii suureks, et saime võõrutatud alles 2,5a paiku - lihtsa vabandusega: kadus ära. Ennegi püüdsime erinevate vabandustega võõrutada, kuid siis lõppes asi paanikaga. Tol viimasel korral läks protsess palju rahulikumalt - ju siis oli ka laps valmis.
Teine laps ei soovi kuiva lutti. Nüüd - pisut üle aastasele, ei hakkagi enam harjutama. Sedavõrd raskem on muidugi rinnast võõrutamine, mis plaanis paari kuu pärast.
Lutist võõrutamiseks peate tabama hea hetke, mil ka laps paistab olukorrast aru saavat ja leppivat. Näiteks, kui mingil hetkel lutt ongi toa peale kadunud või kui lutt katki juhtub minema vms. Parim viis oleks muidugi veenda last selles, et lutid on väiksemate jaoks - tean lapsi, kelle lutid on "saadetud-kingitud tuttavale vastsündinule". Mõni on päkapikutitale saatnud ja mõnel, kel katki läinud (on ka lõigatud lutte katki ja laps ise loobub katkisest), on tseremoniaalselt need prügikasti saatnud jne.
Kindlasti püüda rahulikult võõrutamisprotsessi läbi viia. Suur nutt ja paanika tekitab stressi nii lapsele kui perele. Väikseid tagasilööke võib tulla, kuid siis peab last lohutama, kuulama teda ja rahulikult selgitama või mõtted mujale juhtima - just nii nagu mõjub paremini konkreetsele lapsele.
Magamajäämine on muidugi omaette teema. Üksi magama olen ise harjutanud last eemaldumisega. Panin lapse voodisse, lemmiklelu kaissu ja ütlesin, et tulen varsti vaatama teda. Nutta pole vaja, emme siinsamas, paneb pesu kuivama või peseb nõud ära, helistab issile või käib korraks teises toas. Niimoodi aja jooksul äraoldud hetki pikendades harjus laps üksi magama jääma. See ei pruugi iga lapsega töötada, aga proovida tasub.
Kõva nutuga voodisse sundimine võib tuua kaasa selle, et lapsel tekib magamise ja voodiga seoses tugev vastumeelsus. Samuti ei tohi last karistuseks saata näiteks voodi peale istuma või lamama. Voodi peaks olema turvaline ja hea tuju koht. See tagab rahulikuma une ja magamajäämise. Lapse lemmiktegelased voodipesul, õhtused unejutud, laulud, kallistused ja kõik muu aitavad tekitada lapses hea tunde seoses voodiga.
