• Perekeskus
• Koolitused
• Nõustamine
• Projektid
• Lugemiseks

• E-nõustamine
• Raamatusoovitused
• Nõuanded lapsevanemale
• Suhtlemisoskuste KKK
• Kust veel saab abi?

Liitu uudiskirjaga

Foorum :: Lapse areng :: äkilised vihahood

poisi ema Külaline

[Vasta] Postitatud 15.11.2007 kell 22:13 Olen nõutu ja mures oma üheksaaastase poja pärast. Koolis on ta tagasihoidlik ja väga tubli (seda ka hinnetes). Tõsi küll - eelistab õpetajate seltskonda klassikaaslaste omale (eelmisel aastal maadlesime kahe poisi poolt toimunud kiusamistega). Kodus kõigub äärmusest äärmusesse: õhtused ärevushäired enne magamajäämist (värinad, külm higi, südamepekslemine, surmamõtted...) mida oleme suutnud kaissuvõtmisega leevendada ning ajuti tekkivad raevuhood, mil ta on võimeline mind lööma. Hommikuti ärkab ta enamasti pahas tujus, sest tema jaoks on see äratus lihtsalt liiga vara (6.45). Kui me jõuame ühiste pingutustega (isa ja mina püüame olla heatujulised ja optimistlikud) riidessepanekuni, siis ta tavaliselt rahuneb maha ja on tore ning armas. Koolist tulles nõuab ta (sõna otseses mõttes röökides) oma lemmiktoite ja teatab, et ta kohe sureb nälga)... Siis püüan talle anda puhkuseks umbes tunni võrra aega, sellist aega, kus ta saaks tegeleda endale meeldivate tegevustega - kas olla õues, sõita jalgrattaga või ehitada mõnd konstruktorit. Vahel mahuvad sinna ka lugemine, arvutimängud või televiisor. Kui ma aga ütlen, et veerand tunni (või kümne minuti) pärast on vaja õppima hakata, algab protest. Ei aita minu selgitused stiilis"see on ju sinu töö"... Samas on mul temast kahju, sest tundub, et ta on pidevalt ülekoormatud ja väsinud (mis siis, et teistel lastel ehk suuremgi koormus..) Peale õhtust õppimist on ta eriti ülesärritatud ning piisab väikesest probleemist (näiteks palun teda, et ta lahtise akna pealt ära tuleks või vähemalt mütsi-salli võtaks), et ta hakkaks karjuma, asju loopima ning mind lööma. Samas ei aita ka see, kui ütlen, et ta teeb mulle haiget ning mulle see ei meeldi. Kui siis jätan ta rahule ning püüan hiljem temaga konflikti arutada, on tema ainus õigustus, et ma räägin liiga pikalt ja see ajab ta vihale... Ning siis tuleb jälle õhtu, kus ta ei suuda uinuda ning tekivad paanikahood. Psühhiaatrilt me veel abi ei ole otsinud, pidevalt on tunne, et temaga õnnestub kõik läbi arutada ning lahendusele jõuda. Samas on mul raske nii abitu olla - olen üles kasvatanud kaks juba täiskasvanud ääretult tublit last ja ei tahaks tunnistada, et ma ei saa hakkama oma kalli ja armsa poisiga.

Mari-Liis Tikerperi Perekeskus Sina ja Mina

[Vasta] Postitatud 20.11.2007 kell 15:28 Vabandan, et vastus viibib ja et te pettumust tundma pidite. Teemaga tegeletakse ja vastus saabub peagi. Kas see vastus oli abistav? Jah Ei