Minu 11kuune laps hammustab mind pidevalt. Saan aru, et ta teeb seda siis, kui on väsinud ja/või soovib tähelepanu, kuid mul on ju ometi õigus võtta mõned hetked ka enesele, näiteks et süüa, pesta hambaid vms! Ütlen küll alati, et nii ei tehta, et on valus, aga see ei tundu mõjvat. Olukord on juba nii hull, et kui laps tuleb ja võtab mul põlvede ümbert kinni, kangestun täiesti, sest juba kujutlen, kuidas ta hambad mu jalga lööb. Kogu mu keha on verevalumitega kaetud. Lisaks on lapsel mingid seletamatud hüsteeriahood. Proovin küll olla kannatlik ja alati tema jaoks olemas, aga vahel ikka ärritun ja asi hakkab vägisi käest ära minema. Laps on muidu täiesti terve, aga rahutu on kogu aeg olnud. Mida soovitate?
Mõistagi tekitab haigetsaamine nii suurele kui ka väiksele inimesele kurbuse tunnet. Pikkade selgitustega siin ka selles vanuses liialt palju korda ei saada. Oluline on rahulikult lapse tegevusse sekkuda: lõpetada lapse tegevus ja tõsta ta eemale. Lühikesed, selged mina-sõnumid on üks võimalus, kuidas vanem oma vajadusi väljendada saab: Emmel on valus. Siia juurde võiks teha väga kurva näo ja rõhutatult näidata välja kui kurb emme on, kui ta haiget saab. Väga oluline on siin järjekindel reageerimine. Mitte nii, et natuke hammustada võib (nii, et valus pole) laps ei saa sellisest ähmasest reeglist aru ja tema ei tea kuna on emal siis päriselt valus. Eks igal tegevusel ole alati mingi põhjus: on see soov tähelepanu järgi, hammaste sügelemine, oma emotsiooni väljendus vms. Mis iganes põhjusega ka tegu poleks, see ei tähenda, et hammustamine oleks kohane tegevus. Sekkuge järjekindlal ja rahulikul viisil.
