Nii. Nüüd siis käisime lõpuks seal kauaoodatud psühhiaatri vastuvõtul. Ja kui aus olla, siis olen praegu shokis. Ma ei tea, kas põhjuseta või mitte aga ma tõesti ei arvanud ise, et asi nii hull on, et lapsele tuleks antidepressandid välja kirjutada?!?!
Visiit oli suht lühike, 45 min. Minu jaoks tundus, et lühike, sest paljud asjad jäid küsimatta/rääkimatta.
Lapsega tehti üks test ja peale seda arvas arst, et ta on väga kinnine ja endasse tõmbunud ja teda tuleb palju innustada jne. Elukaaslane rääkis, et laps enamuse ajast on kohe hommikust saadik pahas tujus. Ma olen sellega nõus vaid pooleldi, sest minu arvates ei ole kõik päevad ühesugused tema jaoks. Me ise ei ole ka ju iga päev heas tujus, suu kõrvuni peas...Ja me ka ju vihastame, kurvastame...tunneme negatiivseid tundeid...kas meil on ka siis depressioon? Kas meie peaksime ka hakkama ravimit võtma? Ma tean, et tänapäeval ei teata piisavalt antidepressantide pikaajalisest mõjust lapse arengule ja alles kujunevale ajule. Ja ma tõesti ei julge seda lapsele nii kergekäeliselt anda....
Ma arvan, et ma konsulteerin sel teemal veel mingi teise arstiga, et saada täit kindlust. Ja ehk on siingi keegi, kelle lapsele on määratud antidepressandid....
tänud,
k.
Olen siin kirjutanud oma murest teema all "6 aastase hüsteeritsemine". Lühidalt võin öelda, et tegemist on jah raske iseloomuga lapsega, olen paljusid kordi olnud jõuetu ja nõutu tema käitumise ees....aga ma ei suuda uskuda, et ta NII hull on, et pean teda rohtudega ravima...
See võib tõesti näida uskumatuna, et laps vajab ravimeid. Kui tõesti kahtlus jäi hinge, siis võiksite veel teiste spetsilistide poole pöörduda nagu juba kavatsetegi, kuigi ma ise ei oska hektel ühtki konkreetset nime soovitada (ilmselt olete Tartust).
Samas aga usun, et käisite ikka lastepsühhiaatri juures ja küllap ta väga kergekäeliselt ravimeid ei määranud ja teab, mis vanuses, mida määrata. Lugedes Teie juba üsna kaua kestnud muret, siis on ehk tõesti uute käitumisviiside omandamieks vajalik eelkõige närvisüsteemi stabiilsust ja rahulikumat enesetunnet ning kindlasti rohkem positiivseid elamusi. Kui poiss rahulikum, siis saate ka Teie kindlustunnet ja tasakaalu, mis omakorda on vajalik poja toetamiseks.
Kirjutasite, et palju jäi rääkimata ja kindlasti vajate ka ise abi, seega võiks kasulik olla pikaajalisem ravi ja lisaks ravimitele (kui ikka otsustate neid kasutada) ehk ka teraapia või vähemalt soovitusi, kuidas edasi - ravimikuur pole ju igavene.
Mõned üksikasjad Teie kirjadest viitavad sellele, et ei saa välistada veel lisategureid, st võimalik, et ei ole tegemist ainult käitumisprobleemiga, vaid poja psüühika ongi tundlik, mingil moel häiritud. Kuid jäägu see psühhiaatri pädevusse.
Ilmselt on pojal teatud asjades väga kindlad ja konkreetsed soovid, eelistused (sh toitude suhtes) ning ta vajab teatud rutiine ja kindlustunnet, et asja käivad nii nagu ta ette kujutab ja pähe on võtnud. Ta vajab sel moel oma heaolu ja turvatunnet. Vastasel juhul on ta väga häiritud. Võimalik, et tal ongi raskusi võõrastes olukordades, paljude inimesetega üritusel toime tulemisega.
Usun ka, et abi võiks olla sellest, kui talle pakkuda neid rutiine ja kindlaid asju, millega ta on harjunud (igapäevased pisiasjad ja toimingud). Mitte siis kui ta väljuhäälselt nõuab ja sobimatult käitub, vaid eelenvalt juba arvestades ja temaga kokkuleppides. Seega rääkige temaga eelnevalt kui kuhugi lähete, mis ja kes seal on, mida temalt ootate ja kuidas ta võiks teada anda oma vajadustest ja ettekujutustest.
Temaga rääkides (eriti, kui on oht skandaaliks), siis vältige pikki selgitusi, väljendage end lühidalt ja selgelt.
Eeltoodu võib näida liialt lihtsana, kuid siiski usun, et aitab kaasa rahulikuma õhkkonna loomisele.
Soovin, et leiaksite koosolemisest rõõmu!
