Peres hüperaktiivne nooruk (14a). Meil on karja viisi probleeme ja kui mõnestki üle saame, siis kiire vihastamine ja oma emotsioonide väljaelamine rikub nii mõnigi kord kogu eelneva ära. Näide: Saksa k. kui ainega on probleem (kool pani sunniviisiliselt s.k. õppima ja sealt viha s.k. kui sellise vastu: mina ei hakka seda õppima, seda pole vaja jne. Muide ei oska kommenteerida, olen kah koolis s.k. õppinud, aga kasutanud mitte), iga väiksemgi asi tekitab protesti ja kogu viha sai kaela eesti k. õpetaja kellle tund oli järgmine. Loomulikult lõppes see "1" ja märkuse ja ei tea veel millega. Näide: klassiõde teeb märkuse nagu temaealised ikka teevad: poisile mõjub see ärritusruudus: hakkab vastuõiendama, siis õpetajaga õiendama (kes proovib klassis korda luua) ja lõpuks saadetakse ta klassist välja.
Psühholoog ütles emotsioon tuleb väljaelada, mis iseenesest ka õige, aga ometi mitte nii!!! Viha algpõhjuseid on juba hilja ligvideerida (ei lähe isa poisi ema juurde tagasi ega saa saksa keelt õppeprogrammist maha võtta. Muide ega poiss see pärast inglise keeles tubli ole)
Olen ise proovinud õpetada, et ära reageeri ärritajale kohe vaid hinga enne mitu korda sügavalt sisse ja välja ja alles siis hakka mõtlema, mida teha. (olen ise väga äkiline ja maandan lolle reageeringuid just nii. selgitus, äkilisus ei ole pärit minult, olen kasuema). Aga noormees ütleb, et see ei aita jne. Ega ei aita jah, aga esimese ägedama reaktsiooni (mida hiljem häbened) võtab maha.
Kuidas õpetada rabedat noormeest oma emotsioone taltsutama.
Käitumismuster vastab eale. Teisisõnu, kui poleks saksa keelt oleks kindlasti mingisugune teine teema, mis annaks põhjust küllaga. Nooruki käitumine on suuresti oma võimaluste, vastutuste, piiride (kõige olemasoleva) kahtluse allaseadmine. Protestivaim ja meelsus, mis seab kahtluse alla kõik traditsioonilise on eakohane. Ealiste iseärasustega võib küll seletada, miks need reaktsioonid selliseid intensiivsed on, kuid see ei vabanda kontrollimatut impulsiivset käitumist.
Üks olulisemaid asjaolusid selle vihastamise puhul on kelle probleem see täpsemalt on? Kas noormees isiklikult ka kannatab oma käitumise pärast, kas ta näeb selles ise ka probleemi, või näevad seda õpetajad ja lähedased? Lähtuvalt sellest ka sekkumine. Kui noormees ka ise hädas oma viha kontrollimisega siis tuleb treenida oskust oma viha varaseid märke ära tunda ja negatiivne emotsioon varases staadiumis välja sõnastada. Negatiivsed tunded enamjaolt neutraliseeruvad vaid verbaalsel teel. Kõrvalolijad saavad abistada noormeest kuulates ja tema emotsioone mõistes. Kui aga noormees ise probleemi oma käitumises ei näe, siis tuleb teistel omandada eneseabioskus olukorraga toimetulekuks (kehtestamine). Gordoni meetoditel ma siin siis täpsemalt ei peatu, kuna kirja lugedes võis aru saada, et see on kasutuses.
Kui noormees on ise ka huvitatud probleemiga tegelema soovitaks tal kasutada lisaks + ja- tabeli koostamist. Kui võtame selle nt saksa keele teema, siis panna kirja, mis on võimalikud plussid ja miinused selle fakti juures, et ta õpib saksa keelt.
See, mis kindlasti ei abista on moraliseerimine. Aitab pigem mõistmine, et mingid asjad võivad tõesti õudselt närvidele käia. Kõik inimesed ei pea omavahel väga hästi läbisaama, kuid on situatsioonid nagu kool on, kus on vaja kaugemate eesmärkide nimel vajalik teha kompromisse, mis loomulikult on selles vanuses väga raske.
Kui ta ise ka leiab, et see on probleem, siis sellised ratsionaalsed kalkulatsioonid (SWOT- analüüs: tugevused, riskid, ohud ja võimalused), lisaks Gordoni meetoditele võiks üsna hästi toimida.