Aeg-ajalt tekivad pikad (vahel isegi üle 1h) lohutamatud nutuhood, mille põhjust ma ei ole leidnud (võibolla üleväsimus). Last aidata ei oska, tahaks lohutada kaisutamisega, aga laps ei taha - nutab siis hullemini ja ütleb "ai" kui puudutan. (Laps 1,5a)
Magamaminekul ka sama asi - mina teda puudutada ei tohi, kohe on "ai". Ise poeb lõpuks kaissu küll aga mul puudutada ei luba.
Selline omaette olemise eelistamine tekkis enne 1. kuuseks saamist. Näit. üritasin teda süles magama kussutada, aga järjest rohkem nutab. Lõpuks ärritusin ja panin ta voodisse et teises toas jahtuda. Üllatuseks laps magas hetkega kui sülest ära panin. Edaspidi jäigi ise magama (kuni terviseprobleemideni 4. kuul)
* Kas on ikka normaalne, et laps niiviisi distantsi hoiab?
* kuidas lohutada kui ta endale läheneda ei luba?
(Mind veidi hirmutab, et kui ta JUBA distantsi hoiab, mis saab siis murdeeas...)
Vastates Teie poolt väga konkreetselt sõnastatud küsimustele:
1) Normaalsuse kohta ei oska hinnangut anda, kuna normaalsuse määratlusi on erinevaid. Seda võib aga küll väita, et väga tavaline reaktsioon see pole. Selles eas on tavapärane lapse ja vanema tugevam füüsiline kontakti vajadus. Samas - see, et lapse käitumine erineb tavapärasest mustrist ei tähenda aga üks-üheselt seda, et see koheselt väga ebanormaalne on.
Vajadus füüsilise kontakti järele on inimestel väga individuaalne. Mõnel lapsel on ülitähtis olla vanemaga pidevas füüsilises kontaktis (nt pidev soov olla süles, hoida käest kinni vms), teine laps aga ei soovi/ei vaja sellisel määral lähedust. Kui vanemal on lapsega vaimne ja emotsionaalne side olemas pole põhjust muretsemiseks. Vaimse ja emotsionaalse sideme all mõtlen ma seda näiteks, kui laps võtab vanemaga silmkontakti, pöördub hädas vanema poole, tuleb jagab oma rõõmu, muret otsib sidet. Kui laps väldib vanemaga ka lisaks füüsilisele kontaktile emotsionaalset lähedust, soovitaks pöörduda spetsialisti poole täpsustamaks käitumise tagamaid.
2) Kuidas siis lohutada last, kes ei soovi füüsilist lähedust? Andke nii verbaalselt kui mitteverbaalselt mõista, et olete tema jaoks olemas. Kui on lohutamatu nutt, siis olge lähedal, jätke alati võimalus, et laps soovi korral saaks füüsilist lähedust, pakkuge lapsele vett, sõnastage lapse emotsioon (Ma näen, et Sa oled tõesti kurb/vihane). Oluline on mittepealetükkival moel reageerida. Püüdke jälgida lapse signaale, mõista tema vajadusi.
