Mul kaks aktiivset last (3 ja 4). Loomulikult on nedega nii muresid, kui ka väga helgeid hetki. Aga taltsutada on mul neid väga raske. Vahel on nad nagu pöörased ja teevad enam-vähem mis tahavad. Mina muudkui räägin ja räägin (vaatan silma, olen nende kõrgusel jne), saavad aru küll, aga mõne hetke pärast teevad ikka samu lollusi jälle. Või näiteks oleme midagi kokku leppinud, kõik on nõus, aga kinni sellest ei peeta. Mina aga ärritun ja hakkan karjuma. Eile laps ka ütles, et mul pea valutab sinu karjumisest. Sellel hetkel kui ma vihastan laste peale ei suuda ennast taltsutada ja tunnen, et vihkan oma lapsi. Ja seega on tunne, et ma ei tahagi maha rahuneda ja seda asja ilusti lahendada. Kui lõpuks maha rahunen, siis on mul muidugi nii halb ja häbi. Tõesti, mul on enda pärast häbi. Ma tean, et minu käitumine mõjutab laste käitumist ja juba on ka tulemused näha. Seega ei küsi ma kuidas saada hakkama lastega, vaid tahaks hoopis teada, kuidas taltsutada ennast?
Olen kindel, et lapsevanemad ei peaks ega ka tohiks oma tõelisi tundeid varjata. Küll aga on nende väljendamiseks erinevaid viise. Teadlased on uurinud ja leidnud, et näiteks viha väljaelamine karjudes ja endast välja minnes on tervisele tõeliselt kahjulik. Samuti on kahjulik viha alla suruda. Pigem tuleks valida mingi endale sobiv alternatiiv. Tuntud on näiteks mõttes kümneni lugemine ja sügavalt hingamine. Sellele võiks järgneda enda väljendamine partnerile mõistetavas keeles. Nt: "Tead, ma olen praegu väga vihane. Kui te toa sassi ajate, pean mina koristama ja ma ei saa puhata, aga ma olen väsinud ja see teeb mind vihaseks." See võib tunduda ameerikaliku filmimustrina, kuid võin kinnitada, et see töötab. Minu rahustuseks on sellele ka täiesti loogiline ja teaduslik seletus:
Emotsioonide tekkimist ja kulgu juhib ajus mandelkeha. See on aju vanim osa ja tema olulisimaks ülesandeks oli vanadel aegadel tagada inimese ellujäämine kuuldes metsast kahtlast sahinat, tuli käivitada tugev hirmureaktsioon, et inimene põgeneks või oleks valmis võitlema. Kui oled tähele pannud, siis vihastudes või hirmu tundes reageerib Su keha nii, et oleksid valmis võitlema või põgenema lööma, hirmsat kisa tegema või kiiresti jalgadele valu andma. Selline eesõigus keha aktiveerida on mandelkehal säilinud tänaseni, nii nägemis- kui kuulmiskeskustest läheb mandelkehasse otsetee ning infot mõtestamata on keha valmis reageerima sekundi murdosa jooksul. Nähtu ja kuuldu mõtestamisega tegeleb suurajukoor, mis on mandelkehast palju noorem ajuosa. Et suurajukoore töö ei segaks võitlust või põgenemist, oskab mandelkeha suurajukoore töö samuti blokeerida. Sellest ka tõdemused nagu ma olin nii vihane, et üldse ei mõelnud, mis ma tegin.... Õnneks on siiski olemas kitsas kanalike suunaga suurajukoorest mandelkeha poole, nii et oleme suutelised mandelkeha ülemvõimule vastu hakkama. Kuidas? Lihtsalt lülitades ajukoore tööle ja pannes uuesti keha tegutsema mõtestatud moel. Ajukoore lülitab tööle verbaliseerimine, nt võid ennast harjutada endale oma emotsioonist teada andma tundes ära märgid, et oled vihane, sunnid end endale ütlema: Ma olen vihane. Ka lapsele võib seda öelda ja põhjendada, miks oled vihane. Emotsiooni ja olukorra sõnastamine rahustavad tavaliselt nii palju maha (mandelkeha töö saab ju blokeeritud), et karjuma või lööma enam tavaliselt ei hakata. Reeglina ei olda tegelikult vihane selle pärast, et laps on lihtsalt paha laps. Pigem ikka selle pärast, et piimatass läks jälle ümber ja mina pean koristama, aga mulle ei meeldi koristada. Või, et piimatass läks ümber külaliste nähes ja mul on häbi, kardan, et külalised peavad mu last nüüd kobakäpaks ja kasvatamatuks. Ikka oleme vihased selle pärast, mis meid otseselt puudutab. Endale oma emotsioone teadvustades õpime ruttu vahet tegema, kas olen tõesti pahane lapse peale, olen töölt pinged koju kaasa toonud või olen lihtsalt nii väsinud, et kõik ajab mind praegu endast välja. Ja ikka tasub väljendada olukorda ausalt: Ma olen praegu nii väsinud, et saan väga kergelt vihaseks.
Selleks, et suuta oma emotsioone juhtida, peab enda tass täis olema, ehk siis peab olema piisavalt jõudu ja energiat, et ka vihasena või väsinuna end kokku võtta peab olema jõu reservvaru. Kuidas seda tekitada? Tavaliselt oleme valmis pingutama töö ja pere nimel, aega enda jaoks ei pruugi aega jaguda. Tõsi on aga see, et kui endast järjest kõik ära anda, ei ole enam varsti, mida anda. On loomulik, et kõik peavad ka ennast hoidma, nii töölkäijad kui kodused. Kuidas ennast hoida, on inimeseti erinev. Mõni meist vajab kaks korda nädalas trenniaega, mõni massaai, mõni üksinda jalutamist, mõni romantilist õhtusööki abikaasaga, mõni rahulikku aega kohvi ja koogi jaoks. Jne. Laste kõrvalt enda hoidmiseks võimalust leida võib olla keeruline. Siinkohal tasuks teha läbi üks probleemilahendamise käik teha üks tõsine ajurünnak leidmaks palju erinevaid võimalusi, kuidas endale energiat juurde hankida. Võimalik, et osa lahendusi on teostatavad koos lastega, osade jaoks tuleks aga leida keegi abiline (abikaasa, ema, lapsehoidja), kes annaks Sulle veidi aega Sinu enda jaoks.
