Nii, olen paar korda kirjutamist alustanud, kuid.... Mure on mul suur. Nimelt on mu 4,5- aastane poiss kodus särav, terava mõistusega, väga avara silmaringiga. Tunneb tähti ja oskab veerida lihtsamaid sõnu (kõik tulnud mängu käigus). Kuid, kui läheme kodust välja, muutub ta üliaraks. Kui keegi tema käest midagi küsib, poeb minu selja taha ega vasta midagi. Suuuuur hirm on tal ka teiste laste ees. Kui on üks laps, siis saab kuidagimoodi hakkama, aga kui rohkem....Selja taga on 2 rasket lasteaiakogemust( väga väikesena) ning praegune väikene lastehoid ei sobi ka kuidagi. Sünnist saadik on laps olnud õrna närvikavaga, kuid elu sunnil pidin ta aeg- ajalt jätma vanaema juurde ( kuhu jäi alati kõva nutuga). Ühesõnaga, lõhkusin oma lapsega turvalise kiindumussuhte ((( Kuidas julgustada last väljaspool kodu? Teha talle selgeks, et emme ei kao kusagile? Selgitada, et teised lapsed on toredad mängukaaslased? Tema ütleb, et lapsed löövad ja võtavad mänguasjad ära.
Võtsin täna raamatukogust Gordoni raamatu, aeg on psühholoogi juurde kinni pandud...Tean küll, et liiga hilja ja enesesüüdistuste koorem on väga väga raske.
Iga vanema süda on valust raske, kui ta näeb oma lapse muresid. Sagedased on ka süütunded. Tagantjärgi on alati lihtsam leida vigu, mida tehtud. Kuid hetkel, mil mingid otsused tegite, oli elu ju hoopis keerulisem! Te isegi ütlete, et elu sundis teatud otsuseid tegema. Ja ükski vanem ei soovi oma lapsele ju halba. Vahel lihtsalt puuduvad teadmised ja võimalused lahendusi leida.
Kindlasti ei ole praegu hilja hakata asjaga tegelema. Olete juba väga suured sammud teinud ja abi otsinud. Enese süüdistamine võtab vaid energiat, sest selleks ei ole mingit põhjust
Selles vanuses lapsed ongi sageli kartlikud ja neil esineb mitmeid hirme. Seda eriti siis, kui laps on tundlikuma loomuga (mis ei ole ka halb). Kuidas last aidata? Kui näete, et laps läheb pingesse, muutub kartlikuks või läheb endast välja, siis võtke ta sülle ja rahustage. Kasutada tasub ka aktiivset kuulamist ehk siis peegeldage lapsele tagasi tema tundeid. Siin kuulake oma sisetunnet ja usaldage seda. Näiteks "Sa kardad, et ma kaon ära ja jätan su üksi", "Sul on hirm. Sa kardad kohe nii väga, et ei taha teistega mängima minna". Ei maksa hakata selgitama, et emme ei kao kuhugi, et lapsed ei löö ja hullu pole midagi. Selgitused jätke hilisemaks ajaks, alustuseks kuulake ja peegeldage lapse tundeid tagasi. See on hea võimalus last rahustada ja talle turvatunnet pakkuda.
Kui Teiel on peretuttavaid, kel on Teie poisi vanuseid põnne, siis võiks ka neid külla või mänguväljakule kutsuda. Alustuseks ehk üks laps ja samal ajal olete ka ise läheduses. Kui Teie poeg muutub ärevaks, siis kasutage kohe aktiivset kuulamist. Lapse rahustamiseks võite ka ise mängudes kaasa lüüa. Kui laps näeb, et Teie ise olete rahulik, kaob ka tema ärevus. Ehk siis teisisõnu öeldes saab laps turvatunde kiiremini kätte siis, kui ema ei muretse liialt ja on ise kindel ja rahulik. Seda on muidugi keeruline teha ja lihtne öelda, kuid proovida tasub