Meie poeg magab oma toas võrevoodis, kui oli aastane sai teise tuppa pandud, kuna meie toas ärkas öösel üles ja karjus niikaua kuni meie voodisse sai. Siis otsustasime, et seal ta meid ei näe ja uni tuleb kiiremini tagasi. Siis läks asi paremaks. Magas mõnikord isegi kella 6ni, siis kui ärkas ja nuttis püsti, siis tõin enda kaissu. Tasapisi on nende kuudega nüüd aeg sealmaal, et ärkab nutva ja röökivana juba kell 00:30 ja nõuab meie juurde, millegi muuga ei lepi. Ja kusjuures magaks ta siis meie juures nagu kott, ei - kogu aeg on üks risti rästi nihverdus ja jama, keegi ei maga. Magama jääb nii, et pikutame tema toas põrandal mattidel ja siis tõstan ta võrevoodisse.
Peast on käinud läbi mõte pikendatavast voodist ja lõbusamast voodipesust. Kas võiks need olla lahendused ?
Sellise emotsinaalselt ja füüsiliselt väsitava olukorraga on küllap tuttav enamik lapsevanemaid, kelle lastel see vanuseperiood läbitud. Sellest alafoorumistki leiab mitmeid selleteemalisi murekirju, aga ka vanemate kogemusi selle kohta, mis neil aidanud probleemi lahendada.
Teie kirjast selgub, et lapse ärkamine ja kaissunõudmine häiris juba siis, kui ta veel Teie toas magas. Lootsite teda teise tuppa pannes probleemi lahendada, kuid see ei õnnestunud.
Kui lapse tegevus häirib vanemat, on probleem vanemal ja temal tuleb ka asuda selle lahendamise nimel tegutsema. Kasulik on esimese sammuna lapsele kolmeosalise konfronteeruva mina - sõnumiga teada anda, mis Teid tema käitumises häirib, mida see Teie jaoks kaasa toob ja milliseid tundeid see Teis tekitab. (Vt. Th. Gordon "Tark lapsevanem") Selline teade aitab lapsel Teie häirituse põhjustest aru saada ja seeläbi mõista vajadust muutusteks.
Sageli ollakse harjunud mõtlema, et sellist arukat juttu saab rääkida suuremate lastega. Tegelikult vajavad aga ka väikelapsed vanematelt selgeid sõnumeid. Isegi siis, kui nad veel ise ei räägi, aitab selline pöördumine lapsel olukorda mõista ja vähendab pinget lapse ja vanema omavahelistes suhetes. Perekoolis käinud vanemad on seda oma kogemustega kinnitanud. Sõnum Teie lapsele võiks kõlada: "Ma olen hommikuti väsinud ja pahur, sest ei saa magada, kui sa ärkad ja meie voodisse ronid. " Edasi järgneb ümberlülitumine aktiivsele kuulamisele. Kui laps veel ei räägi, tuleb püüda end tema olukorda mõelda ja tunnetada, mis teda häirib ning mida ta vajab. Lapse kehakeel, hääletoon, ¾estid jms. aitavad teda mõista. Seejärel saab seda arusaamist lapsele oma sõnade abil väljendada. Nt.: "Sulle ei meeldi omaette magada. Sa oled harjunud meie voodis magama ja tahaksid seda praegugi teha. Ning sa ei saa aru, miks me seda ei luba. See on sinu meelest ebaõiglane."
Lahendusi otsima saab hakata siis, kui olete aru saanud, mida laps teilt vajab. Siin ei ole lihtsat lahendust. Liikumine sinnapoole, et laps oleks valmis oma toas magama on pikaajaline protsess, milles saab edasi liikuda vaid samm - sammult.
Kas Teie laps saab päeval piisavalt Teie mõlemaga koos olla? Kas tema mured ja pahameel saavad märgatud ja ärakuulatud või püüate neilt lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtida? Kui mingid lapse olulised vajadused on rahuldamata, ei lahene magamise probleem enne, kui need vajadused saavad rahuldatud.
Kas laps päeval suudab Teist eemal olla, omaette mängida või klammerdub ka päeval Teie külge? Kui ta seda ei suuda, ei ole ta veel valmis öösel omaette olema.
Paistab tõenäoline, et Teil tuleb esialgu mõneks ajaks lapse voodi tuua oma tuppa tagasi, kuid teha kokkulepe lapsega, et ta magab sel juhul ainult oma voodis. Siin on jälle sobilik enda vajadusi mina - sõnumite abil väljendada: "Kui sa tuled meie voodisse, ei saa ma magada, ma ei puhka välja ja olen väsinud ja tige." Ning kummalgi vanemal tuleb enda eest ise rääkida.
Ärkamise puhuks peaks olema oma kokkulepped. Ka ärkamisete ajal võib aktiivset kuulamist vaja minna. Kaissupugemised võiks olla mitte lapse jonni peale, vaid ainult eelnevalt kokkulepitud aegadel.
Kui asjad sel moel toimivad, võib hakata arutama lapse oma tuppa kolimist. Ka siin on vaja nii mina - teateid kui aktiivset kuulamist ning uute võimaluste huvitavaks ja põnevaks tegemist (Teie ideed pikendatavast voodist ja lõbusatest linadest võiks mu meelest lapsele meeldida küll. Kui muud vajadused on rahuldatud, siis need lahendused peaks töötama.) Ja lapse ideid tasub küsida ja kuulata, sest "mõlemad võidavad" lahendused töötavad alati paremini.
Kuna Teie kirjast jääb mulje, et Teil on raskusi piiride seadmisega, soovitan soojalt minna Gordoni perekooli: omandatavad oskused erinevates olukordades toimimiseks ja nendest saadav kindlustunne annab lapsevanemaks olemisele hoopis teise värvi ja maigu. Lisaks hakkamasaamistundele sälitate head suhted lapsega ning Teie laps saab kodust kaasa terve enesehinnangu ja kasulikud suhtlemismudelid!
Oma küsimuste kohta võite leida mõtteid lisaks selle alafoorumi kirjutistele ka 2001 a. "Perest ja Kodust" (artikkel "Tahan emme - issi voodisse") ning Ulrich Rabenschlagi raamatust "Laste unerännud".
Kannatlikkust, järjekindlust, selgust eneses ja meelerahu! Loovat vaimu ka!
