Väike 1,1-aastane poeg kipub hammustama (just vihasena, pahasena), juustesest tirima ja mõnikord käega lööma. Kas on see veel normaalne, et ta ei saa aru, et nii on valus ja ei tohiks teha? Kuidas seda talle selgitada-seletada, et ta nii ei teeks? Tean, et kui olen ise väsinud, kipun häält tõstma ja pahandama, aga annan endale aru, et see vist ei lahenda midagi.... ops:
Selles vanuses laps ei tea tõesti, et teeb sel moel teistele haiget. Ta lihtsalt kasutab oma käsi:haarab kellegi juustest, see on ju põnev. Samuti on selles vanuses lastel komme asju suhu toppida ja neist sel moel ettekujutus saada. Ainus viis, kuidas ta õpib sellise käitumise mõjudest aru saama ja niimoodi mitte tegema, ongi selge ja konkreetne tagasiside ümbritsevatelt inimestelt. "Kui sa mind juustest sikutad, on mul valus." "Mul on valus, kui sa mind hammustad. " Laps proovib tõenäoliselt veel. Reageering peaks olema samasugune. Peale seda võib ka lapse käe kõrvale juhtida, öeldes. "Ei, ma saan haiget. " Täiskasvanu vastutab selle eest, et ei laseks endale haiget teha. Nüüd võib lapse tähelepanu köita millegi muuga, mida ta saab haarata või millega mängida.
Hääletõstmisest ja pahandamisest pole tõesti abi, sest ta ju ei tea,mis on halb ja mis mitte. Pealegi võib taoline reaktsioon sellist käitumist pigem kinnitada. Eriti lapsed, kelle tähelepanuvajadus on rahuldamata, näevad, et täiskasvanu ometi märkab ja reageerib. Järelikult on vaja veel teha... Edukogemus missugune: sikutan ja häälitseb!
Tähis on ka see, et kõik last ümbritsevad täiskasvanud ja suuremad lapsed toimiksid ülalkirjeldatud viisil. Kui isa ei lase endale haiget teha ja ema laseb end naeratades juustest sikutada, ei saa laps aru, et see teeb teistele haiget ja nii ei või käituda.
Kuidas seda talle selgitada-seletada, et ta nii ei teeks? Tean, et kui olen ise väsinud, kipun häält tõstma ja pahandama, aga annan endale aru, et see vist ei lahenda midagi.... 
ops: