Vaatasin, et on sarnaseid teemasid juba eelnevalt siin kirja pandud, kuid tahtsin oma lugu ka kirjutada.
Mu poeg on 2,7 aastane ja tema jonnid on nii hüsteerilised -
lööb, hammustab küünistab ja tukistab - kui oma tahtmist ei saa.
Nt hetkel on tal täielik viha riidesse panemisel ja kui suure
riiuga oleme riided selga saanud, siis enam ära võtta ta neid
ka ei taha.
Oletan tõesti, et lasteaeda minek on mõjunud selliselt, et on rohkem trotsi ja jonni juurde tulnud. Nüüd olime kodus ligi 2 nädalat, kuna jäi haiget. Aga ikka on jonn suur, sest ei taha riidesse panna ega riideid ära võtta. Kuidas saaksin seda
rahulikult teha, sest riidesse on ju lõppude lõpuks vaja panna?? ta läheb sellest hüsteeriasse.
Nüüd on ta terve ja homme peaksin ka tööle minema, muidu võib juhtuda et saan \"kinga\".
Lasteaia suhtes on ta suht negatiivselt meelestatud ja
suure jonniga saan hommikuti riidesse ja sinna jääb ka nutma. kui kasvatajale helistan 10 minutit hiljem, siis ütleb, et jonn on üürike, et kohe kui keiab talle mingi tegevuse, siis unustab jonnida. Pidavat esimene olema ka, kes magamamineku ajal magama jääb ja et mingit häda ei pidavat temaga olema.
Aga kui kodus küsin, et mis te tegite lasteaias täna, siis räägib
aint üht, et emme-issi tulid mulle õhtul järgi.
Saan aru, et see on talle uus olukord, kas ta sellepärast ei taha äkki riidessegi panna? Ja ta oleks koguaeg heameelega ainult toas nüüd kus ta on terveks saanud, õue ei meelita teda, kui suure kisaga sain ta õue, siis jälle tuppa ei taha tulla.
See jonn on kurnav nii talle kui mulle. Kui rahulikul ajal talle sellest räägin, siis nagu on suur inimene ja mõistab jah emme kurb kui ma jonnin ja ütleb lepime ära. Aga see on kuni järgmise korrani.
Kas võibolla, et oskab end lasteaias nii ilusti üleval pidada ja kodus valab siis kõik oma emotsioonid valla. Ei oska siis
midagi ette võtta, kas lasta veel edasi harjuda lasteaia mõttega temal või pean muu alternatiivi leidma????
Arvatavasti vist sellepärast ei taha riidesse ka panna, et äkki viin lasteaeda, ma ei tea seda, aga arvan, millest muidu see vastumeelsus riietumise suhtes.
Oijah pikk jutt, aga see tohutult väsitab mind ja loodan, et ta saab sellest üle, armastame mehega teda nii palju ja eks ta
vist ärahellitatud ka kuigi üritame oma parima anda, et ta teaks kus ta piirid on.
Paistab, et teie laps igatseb teie järgi tahab teiega rohkem koos olla. Oma tegelikke soove ja vajadusi ei oska ta muul moel väljendada kui rtahulolematusena. Kui pidada lapse käitumist jonnimiseks, oleks nagu laps halb. Kui näha selles käitumises märki, et laps on millegagi hädas, millegi pärast endast väljas, saate hakata last mõistma. Püüdke nendes olukorades end "lapse nahka panna", tajuda tema tegelikke tundeid ja vajadusi ja neid siis oma sõnadega tagasi peegeldada. Riidessepanekul võiks see kõlada umbes nii: "Paistab, et sulle ei meeldi riidessepanek."....."Sa ei taha lasteaeda minna." ... "Sul on kahju,et pead minust eemal olema..." Kui lapse vajadused on selgunud, otsige koos lahendusi, mis mõlemale sobiks. Võib-olla saaks ta hommikul istuda mõne minuti teie süles, kui on kiiresti riidesse pannud (lähedusvajadus), peale lasteaeda võtaksite kõigepealt aja tema päralt, et kahekesi olla ja midagi koos teha. Ning võib-olla annaks aeg-ajalt teha lühema lasteaiapäeva või kodupäeva ilma haiguseta.
Mõistan, et viimast on töötaval emal raske korraldada, aga laste rahuldamata vajadused ja sissejäänud tunded avalduvad kiiresti haigustena ning siis kulub juba rohkem aega ja raha, et neist jagu saada.
J.Gray kirjutab oma raamatus "Lapsed on taevast" hästi lahti, millise meelelaadiga lapsed millist lähenemist vajavad. Selle lugemisest võiks igal vanemal abi olla oma lapse mõistmisel.
Uskuge, mõistmine muudab olukordi. Kui vajadus on rahuldatud, muutub ka käitumine.
kuigi üritame oma parima anda, et ta teaks kus ta piirid on.