Tervist tahaksin nõu oma poja "tujude" suhtes. Nimelt on meil omad nn. kiiksud. Näiteks kui tuleb õhtune magama mineku aeg,siis tohin ainult mina temaga hambad pesta,temale unejuttu lugeda,temale vett juua anda.Kui issi viib talle näiteks ise vett,siis järgneb sellele hüsteeria. Kui mind kodus pole saavad nad ideaalselt hakkama.
Viimased paar kuud on pojal uus asi tekkinud,loeme unejutu ära,teen musid-kallid,vee joomise ära ja siis hakkab pihta:"ma ei taha magada!",seletan rahulikult,et kõik inimesed ja lapsed magavad(loendan ta sõbrad ülesse kes kõik magavad) ja miks kõik magavad jne., aga midagi. Siis ta väidab,et kardab magada.Ühtegi seletust tal tegelt pole,algul,et kardab pimedat,ostsin soolalambi,sel mahe valgus,ikka iga õhtune ja lõunane teema see meil. Ma ei oska enam midagi teha,lähen juba ise õhtuti närvi ja kurjaks selle jonnimise peale.Olengi täheldanud,et kui ilusti räägin,siis ei kuule kui olen plahvatanud,siis lõpetab jonni ja jääb magama,muidugi mitte alati. Kui hommikul jonnides ärkab,siis ka sama teema,et ainult emme tohib teda voodist välja võtta,kui issi läheb,siis läheb laps täiesti hüsteerilisekskeeldub voodit välja tulemast ja karjub emmet.
Kusjuures isa ona väga hea,tegeleb lapsega,käib ujumas,mängib,joonistab temaga,sõidavad koos rattaga.
Praegult näiteks kodus oli nii,et lõunaune aeg,laps võttis riidest lahti ronis teki alla,tegin musi,soovisin head ööd,uks kinni teise tuppa.Ja siis hakkas kohe pihta vigumine,et ei taha magama jääda,kardan magada,käisin 3 x rääkimas.Ikka jonnib edasi! Siis läks mees rääkis rahustas,laps kisab,et tahab emmet,mees vastab,et emme ennem ei tule kui sa jonni ära lõpetad. Siis pakkus mee,et kui tubi poiss oled ja maha rahuned,siis issi loeb sulle unejuttu,laps oli nõus,issi luges jutu ära ja nii kui jutt otsa sai hakkas kisa otsast peale,et emmet tahan.Lasime natuke karjuda,mees rääkis rahulikult,riidles,ei midagi. Lõpuks ütles,et läheb toob nüüd vitsa,et talle aitab,siis jäi laps tasa ja magama.
Ei oska enam oma lapsega hakkama saada,kas me peame teda tõesti ainult vitsaga ähvardama. Laps on oma jonnites väga järjekindel. Võib rahumeeli mõtlemise toolis 50 min järjest röökida. Kuidas oma last aidata,mida peaksime teisiti tegema. Ise leian,et ta täielik manipulaator. Teda hoidis 6 kuus vanaema,kes tegi kõike mida laps tahtis,isegi siis kui laps jalaga virutas,ei riielnud vanema temaga.Kuigi vanaema väitis,et laps oli temaga ideaalne laps(mina jälle arvan,et selleks oligi,kuna ta kõik ema soovid täitis)Oeh,
kuidas saaks nendest magamamineku trallidest lahti,kui kaua tohib üldse 3sel jonnida lasta?
Näib, et väikemees üritab jonni kaudu oma vajadustest märku anda. Kindlasti pahandab see Teid, kui pidevalt käib üks trall magamamineku ümber ja ilmselt tekitav pettumust ka isas, kes üritab igati lapsega tegeleda, olles kannatlik ja hooliv, poiss aga hoopis on tõrjub ja nõuab tungivalt ema. Ajab ikka pahaseks küll! Olete mõelnud, et ehk on liiga emmekas ja kui kaua peaks laskma jonnida?
Kui proovida kirja põhjal oletada, mis see on, mis teda vaevab ja mida püüab saavutada käitudes kirjeldatud viisil, siis on oluline arvestada, et 3-aastane on kindlasti väga seotud emaga ja vajab tema lähedust ja hellust. Ta juba märkab ja teab seoseid, mis millele järgneb ja oskab tahta, et vanemad tema soove täidavad. See on etapp, kus ollakse väga uudishimulik ja õpitakse tundma, kuidas toimib ümbritsev maailm. Seejuures võib tal raske olla vahet teha oma kujutluste ja tegelikkuse vahel, samuti võimaliku ja võimatu vahel. See mida ta tahab, teised temalt tahavad ja mida ta peaks lubama, et ei taha, kui ta tegelikult tunneb teisiti see kõik on talle veel väga keeruline.
Näiteks arvan, et ilmselt ei suudagi ta päris täpselt aru saada, miks ta peale unejuttu jälle emmet ei võiks tahta.
Samuti kardan, et 50 min karjuda mõtlemise toolis on liig, mis liig - soovitud õppetunni asemel jääb valdavaks jäljeks hirm ja hüljatus. Nagu ma aru saan, siis pole Te ise ka rahul paljude seniste võtetega (isegi kui mõni neist näib toimivat) ja on igati tunnustustvääriv, et otsite teisi viise.
Mõtteaineks pakun oletuse, et paljud 3-4.a. poisid teevad oma arengus läbi selle fantaasiaküllase etapi, kus ema on intiimselt väga lähedane ja isa, kellega ta end võrdleb ja samastab, kes näib rivaalina, seega on vaja konkureerida, et ema tähelepanu võita. Ka väikemehe jaoks on olukord emotsionaalselt väga pingeline ja süütunnet tekitav. See omakorda võib esile kutsuda protesti, jonnimise ja ka hüsteeria või agressiivsuse.
Seega, kui ta nõuab emmet, siis on tal tõsi taga ning hirm saada oma tunnete eest karistada võib jätta sügava haava.
Mida siis ikkagi teha? Siin on oluline aidata poissi vabaneda kujutlustest ja rahulikul moel aidata mõista realistlikku elu, st emal ja isal on omavahel tugev ja hea suhe, nad on lähedased ning toetavad üksteist. Seejuures armastavad mõlemad vanemad poega, väljendavad seda talle ikka ja jälle. Seejuures annavad selgelt teada, mida temalt ootavad, millised on piirid. Väga vajalik on lapsele saada vanematelt oma käitumise kohta pidevat ja asjakohast tagasisidet ning see tekitab lapses kindlustunde ja loob alusel eneseväärikusele.
Kindlasti on väga vajalikud ja abistavad pojas toimuva mõistmisel ikka ja jälle need head aktiivse kuulamise oskused. Kui väikemees saab väljendada oma sees toimuvat (suhtuge ka tema fantaasiatesse ja välja mõeldud lugudesse tõsiselt), siis jõuate koos selleni, mida teha, et magamaminek ja muud toimingud oleks kõigile jälle meeldivad.
