Nüüd on siis minul mõistus otsas. Enam ei tea, kuidas oma lapsega hakkama saada. Tema käitumine teeb kohutavalt muret ja ei saa aru, mis lapsel viga on. Ainuke reageering asjadele, mis talle ei meeldi, on see, et hakkab meeletult kõva häälega röökima ja karjuma, sõna otseses mõttes. Just hetk tagasi oli situatsioon järgmine: käisime rannas, kõik oli tore. Rannast tulles olid kõhud tühjad aga kuna oli kiire (mehel üks kokkulepitud kohtumine ja ka kõht tühi) siis läksime ühest kiirtoidu kohast läbi ja seal oli ainult pizzat ja hamburgereid. Poja ütles, et tema tahab friikartuleid. Neid seal polnud ja kui ma talle seda ütlesin, hakkas ta kõva häälega röökima ja nutma. Pakkusin, et ehk sööb ka hamburgerit (varem on ta söönud) aga tema karjus vastu, et ei taha ja röökis nii, et kõik ümbrus kajas. Kuna aga meil oli tõsti kõht tühi, aega vähe, ostsime endale ikkagi hamburgerit. Siis ütles laps, et tema tahab ka. Kui pakkusin talle enda oma, et ostan endale uue, ei tahtnud ta seda ja röökis edasi. Lõpuks karjus, et tahab kodus süüa. Olin nõus, et tuleme koju ja siin teen talle süüa. Aga ta karjus ikka terve tee edasi, autos. Nüüd siis teen talle süüa ja ma ei oska kuidagi enam temaga rääkida, sest ta on ikka nii pahas tujus...
Kui aus olla, siis ei julge me temaga enam kuhugi seltskonda minna, sest selliseid hüsteeritsemisi ja röökimisi ja minu löömist võib juhtuda ükskõik mille peale, mis talle parasjagu ei meeldi...Teistest inimestest on kahju, kes tulevad puhkama ja tahavad rahus olla...Kas me peakski ainult kodus olema ja ei tohiks suhelda oma tuttavate ja sõpradega sest laps võib igal hetkel õhtu ära rikkuda? Ma tean, et ta pole südames paha aga kuidas ma teen talle selgeks, et niimoodi karjudes ei saagi ta seda, mida tahab? Olen täiesti nõutu. Me plaanime minna psühholoogi juurde kuid sinna on nii pikad järjekorrad, et aja võime alles kuu aja pärast saada. Kui mitte hiljem. Kuidas ma seni peaksin käituma? Olen tõsiselt mures ja nõutu...
Sellises vanuses ei saa pidada kirjeldatud reaktsioonimustrit väga tavapäraseks. Selleks, et mõista lapse käitumist ja selle eesmärke, tausta võiks analüüsida
· Millised on lapse varasemad probleemilahendusoskused, mis puudutavad situatsioone mida ei saa muuta? Kas selline intensiivne leppimatus on iseloomustanud last väikelapse east peale või on see pigem hilisema tekkega probleem?
· Kas lapse elukorralduses on viimasel ajal muutusi toimunud?
· Kuidas laps suhtleb teiste täiskasvanutega, eakaaslastega?
Kindlasti võiksite abi saada psühholoogi külastustest. Ärge laske ennast heidutada juttudest, et järjekorrad on ülipikad. Kui elate mõnes suuremas linnas võib võimalike vastuvõtu kohti olla ka mitu. Helistage ja pange aeg kirja. Kahjuks ei ole kirjas viidet, kus Teie elukoht on, seega ei ole võimalik selles osas soovitusi jagada.
Olukorras, kus lapse käitumine segab oluliselt juba pere tavapäraseid toiminguid (külaskäigud jms), on oluline kiire asjakohane sekkumine. Probleem vajab nõuannete ja sekkumismeetodite soovitamiseks põhjalikumat analüüsi ja ka lapsega kohtumist.
