Sööb ainult mannaputru,kohupiima,piima,mahla.Muud kodutoitu (kartul,liha,juurviljad,puuviljad)ei võta suusissegi.Ühesõnaga ta ei söö tükilist toitu.Ja nii juba teist nädalat.Ütleb,et kardab neelata.Küsin miks,ta ei tea.Algul käis mulle 10x päevas kurku näitamas ja teist sama palju vaatas ise peeglist.Perearst tegi kõik analüüsid nii kurgust kui verest ja kõik on korras.
Selline asi on teist korda.Esimest korda leiti kurgust seen(candidoos),sai ravi ja hakkas tasapisi sööma.Seekord tuli alt piimahammas ära ja siis see pihta hakkas.
Olen temaga ilusasti rääkinud ja selgitanud,et kõik on korras.
Sööma ei ole sundinud.Istub lauda,võtab lusika otsaga natuke ja mälub seda pool tundi,siis lütleb et ei taha ja läheb ära.
Muidu rõõmus,magab hästi.
Tahaks teada kuidas mina peaks käituma temaga?Ma nii tahaks et ta sööks korralikult,kas või natukene.Kuidas aidata teda sellest hirmust üle saada?
Lugesin kirja juba mitu päeva tagasi ja mõtlesin pikalt, mida vastata. Samuti uurisin pisut, kuidas saaks Teid aidata. Ma sain aru, et laps kardab süüa, sest tal on olnud kaks halba kogemust seoses suu ja kurguga. Seostate seekordse probleemi algust piimahamba äratulemisega. Mis on see, mis piimahamba eemaldumisega lapses hirmu tekitab? Kas ta kardab, et tuleb veel mõni lahti ja ta neelab alla? Kas loksuv hammas tegi valu ja sealt hirm süüa?
Peamine on püüda mõista lapse hirmu - kuulake, ärge naeruvääristage. Tasub meeles pidada, et lapsed ei oska sageli küsimustele (mida? miks? kardad) vastata, nii peab sageli nö ridade vahelt lugema ja peegeldama, kuidas Teie lapse jutust aru saite. Võimalik, et saate lapsega kokkuleppele ja saate hirmuga tegeleda järk-järgult - näiteks täna sööb kaks lusikatäit mingit toitu. Homme kolm. Võib-olla leiate toidu, mida ta nõustub rohkem sööma või näiteks teete toidu peenemaks - kasvõi lausa püreeks jättes aja jooksul üha suuremaid tükke sisse. Peamine on mitte sundida, anda aega, kuulata ja toetada.
Kui tunnete, et ei suuda enam ise hirmuga toime tulla, oleks kindlasti abi psühholoogi külastusest.
