Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: olen muutumas koletiseks

paanikajaanika
Külaline
Postitatud 19.07.2007 kell 09:46
tahaksin ära põgeneda ning mitte kunagi enam tagasi tulla. Miks? Et mitte oma lastele rohkem traumat tekitada oma abitusega. Olen lastega (2,5-aastane ja 4-aastane)pidevalt üksi ning sellest väga väsinud. Lisaks kõigele panime nad hiljuti ühte tuppa magama ja see, mis õhtuti toimub on täieasti kohutav. Lapsed võiksid vabalt poole ööni üleval olla. Aga ma ei talu seda. Tahan, et nad jääksid kell 8 magama nagu enne ühte tuppa kolimist. Ja ma väljun endast täielikult, kui nad kella 22-ks pole uinumise nägugi. Kõigepealt said nad mõlemalt laksu tagumikule...kuid see ei mõiganud miskit. Siis tõstsin vanema lapse vannituppa ja ütlesin, et jääb sinna magama, kui aru ei saa, et tuleb vaikselt olla ja magama jääda. Pärast seda siis sai vaikus majja. Aga ma ei taha ju seda. Vihkan ennast sellisena, kuid sellel hetkel puudub igasugune kontroll. Kuidas ma peaksin käituma, kui nad õhtul sellist mürglit teevad? Kuidas ma saaksin nad normaalsel ajal magama? Palun aidake...olen täiesti depressioonis sellest juba.
Postitatud 24.07.2007 kell 13:21
Hea ema. Kirjutate murest seoses magamaminekuga. Lapsed ööbivad nüüd ühes toas ja õhtune uinumine on muutunud teie peres suureks probleemiks. Olete ise väsinud ja kurnatud. Soovite oma lastele parimat.

Tõesti nagu ka ise kirjutate kahekesi on ju meeletult põnev voodis olla ja uni sageli kui pühitud. Igasugu huvitavaid mänge saab ju mängida, kasvõi üksteist kõdistada. Mida selles olukorras teha? Kui lapsed alles hiljuti hakkasid ühes toas magama, siis kindlasti on siinkohal ka harjumisega seotud. Ühine tuba on uus ja huvitav mäng.

Kirjutasite, et olete proovinud kasutada ka laksu ja vannituppa saatmist. Tunnete iseennast selle pärast pahasti ja te ei taha nii jätkata. Tõesti vahel on tunne, et mõistus on otsas ja enam ei oska mitte midagi ette võtta. Te ei ole halb lapsevanem. Füüsiline karistamine ja hirmu tekitamine on siiski lühiajaliselt toimivad lahendused. Leian, et laps ei peaks oma vanemat mitte kartma, vaid austama ja mõistma. Tõhusam on anda oma vajadustest teada läbi mina-sõnumite. Lapsed vajavad piire. Küsimus on see, kuidas neid piire seatakse. Mina-sõnumite kohta saate lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".

Ühinen ka eelpoolkirjutajatega, et suvel on valget aega pikalt ja endalgi on vahel raske uinuda. Vanusega muutub ka unevajadus. Tõesti kaaluda tasub magamamisaja nihutamist natuke hilisemale ja proovida kuidas see toimib.

Ka magamineku traditsiooni või n-ö rutiini sisseseadmine võib-olla abiks. Leppige lastega kokku nt rahulik tund enne magamaminekut, kus te (või abikaasa) näiteks loete neile raamatut, mängivad rahulikult omaette vmt. Lapsed seavad end ka n-ö magamineku lainele.

Millised on aga teie vajadused? Kirjutate et te ei soovi, et lapsed on õhtul kauem üleval. Mulle tundub (parandage, kui ma eksin), et õhtune aeg on n-ö teie isiklik aeg, mil saate puhata. Olete pidevalt lastega üksi ja taastumisaega jääb väheseks. Seetõttu on iga minut kullahinnaga. Isiklik ja üksiolemise aeg on väga vajalik! Kui tass tühjaks jookseb, ei ole ka jaksu lastele ja perele anda ja nende jaoks olemas olla. Raske on sellises olukorras rahulikuks jääda, ka enesesüüdistused on kerged tulema. Vajate hädasti ise laadimist. Püüdke võtta endale aega, organiseerige nädalas mingil hetkel lapsehoidja, nii et saate natukeseks välja minna, tegeleda mõne harrastusega, sõbrannadega kokku saada vmt. Kui teie vajadused jäävad pikka aega rahuldamata, siis tekib stress, see vähendab sallivust ja ärritute ise kergelt.

Andke perele teada oma vajadustest ja hoolitsege iseenda eest!
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (5)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!