Tere
Minul on 7 aastane poja, kes on sügisel kooli minemas. Ta on hästi tubli ja sportlik. Enamus ajast lahke ja abivalmis, toetav ja jagav. Kuid tal on meeletu kihk kõiges parim olla - mõningad näited - olid firma suvepäevadel korraldatud lastele võistlused. Lugesime sealt ette, et on bowling ja minigolf ja petanque ja liivajalgpall jne jne. Poja tahtis kohe minna bowlingut mängima. Aga võistlused algasid hoopiski golfi mängimiseks. Ta sai kohe kurjaks, sest tema tahab ju kohe bowlingut mängida, miks me siis ei lähe. Proovisin talle seletada, et ma tean, et sa tahad väga bowlingut mängida ja sa saad seda. Kuid mitte kohe, sest kõigepealt mängime teist mängu. Kuid ta nõuab oma ja ongi pahandus maja. Siis ta hakkab sind nimetama kõigi koledate sõnadega, mida ta teab (ei saa öelda ka seda, et ta tegelikult ei tea, mida sõnad tähendavad. Puhtas eesti keeles ja inetud sõnad). Esitab ultimaatumeid - kui ma nüüd kohe ei saa, siis ma ei mängigi, pole vajagi. Kui mängisime golfi ja ta ei saanud palli sisse, siis sai vihaseks. Viskas golfikepi vastu maad ja jooksis eemale. Kui ignoreerid teda, et las rahuneb maha, siis ta tuleb lähemale ja hakkab kividega loopima ja sõimleb. Kui lähed järgi, siis karjub, et mine ära ja ära tule ja jookseb eest ära ja õiendab. See et rahulikuks jääda on megasuur pingutus. Enamuselt ma suudan seda, kuid vahetevahel keerab ka minul kokku. Hetkel on poja vanaema juures ja ka neil oli üks konflikt, mis tipnes sellega, et vanaema andis talle korra vitsaga. Sest niimoodi tema ei luba endaga rääkida.
Ei saa öelda ka, et me lapsega ei tegele või et me anname talle liiga palju järgi. Mõlemad mehega võtame aega, et lapsega tegeleda - õhtuti lauamängud, mõnikord koos issiga arvutimängud, sportimine (rullid, rattad, ronimispargid). Sellega oleme me ammu jba harjunud, et nädalavahetusiti kaua kodus lihtslat olla ei saa, sest siis tuleb kohe pahandus, sest tema lollitamistel ja lollustel ei ole vahel piire. Ta muutub kohe kiuslikuks ja ei aksepteeri, kui me ütleme, et ära tee. Ta on selle tulemusena pandud rahunema, võetud ära arvutimängimise õigus ja multika vaatamise õigus. Kuid ikkagi. Vahel tegelikult sa näed, et kõige rohkem vihastab ta enda peale, et tegi üldse pahandust. Vahel ta hakkab endale vastu pead lööma, kui me räägime temaga, mis juhtus. Mul on temast ääretult kahju, sest olen ka ise emotsionaalne ja tean, kuidas selle ohjamisega on suured raskused.Mul on tunne, et ma saaksin ehk paremini suunata last oma emotsioonidest aru saama ja neid paremini kontrollima. Olgem ausad ka selles, et ikka väga ebameeldiv on, kui su laps keset toredat mängu kividega loopima hakab  . Olen käinud Gordoni lühikoolitusel ja lgenud raamatut. Mõnikord oleme ka mehega eriarvamusel olnud lapse kasvatamisel, sest mulle väga ei meeldi, et ta teinekord segab vahele, kui ma last rahustada üritan. Ma saan aru, et ta üritab mind kaitsta ja aidata, aga see ei ole päris see abi, mida ma tahaksin. Samuti poja ei taha mind kuulata, sest ma räägin liiga palju. Paneb kõrvad kinni ja ei kuula mind Ehk siis talle ei meeldi mu nämmutamine....
Ootaksin teiste arvamusi ja kogemusi, kuidas saaksin oma last aidata või ehk ka soovitusi hea spetsialisti juurde minekuks.
|
