Tere.
Mul on kodus kasvamas 2 a 3 k kaksikud tüdrukud. Nad on hästi arenenud ja arukad, räägivad 3-4-5 sõnaliste lausetega. Välimuselt on küll hirmus sarnased, aga iseloomud täiesti erinevad. Üks tüdruk selline väljaspool kodu hirmus arglik ja võõrastav memmekas, aga kodus jube jonnipurikas ja mis peamine - agressiivne. St ta lööb, tutistab, tõukab ja hammustab pidevalt oma õde. Õde tal selline väljaspool kodu pisut julgem ja tragim (aga ka arake), aga kodus saab kogu aeg vastu päid ja jalgu. Vastu ta kunagi ei löö, jookseb minu sülle nutma. Ma lihtsalt ei tea enam ,mida tegema pean. Füüsilist karistust ma ei poolda, pole kunagi neid löönud ja ka ei kavatse. Kust siis võtab see laps sellist eeskuju? Ma muudkui räägin ja räägin ja räägin, et nii ei tohi. Õde saab haiget. Puhume koos haigele kohale peale ja räägime veel sellest. Kui keelan ja kurjustan, siis ta naerab ja "libiseb" mu käte vahelt välja. Peamiselt juhtuvad sellised asjad siis, kui ta tahab mõnda mänguasja vms, vahel niisamagi tõukab möödaminnes. Ma tunnen,et ei suuda temaga saavutada sellist kontakti nagu teise lapsega. Teisega on lihtne - pahandust ta eriti ei tee, on selline armsake -musitab ja kallistab ja tema korrale kutsumiseks piisab väga tõsise häälega ütlemisest. Lööja laps aga keerulisema karakteriga. Süles istub küll, aga musitada sageli ei lase, keerab pea ära, kuigi on näha, et ta tahaks küll, eriti siis, kui teise lapsega musitan ja kallistan. Samas ma tunne, et tema lähedusevajadus on vahest ehk suuremgi, kui teisel lapsel, aga ta kuidagi ei lase mind lähedale. Löömine on mõnevõrra vähenenud ilmselt seoses kõne arenguga. Seletan kogu aeg, et kui midagi tahad, siis küsi ilusti, aga see vist läheb meelest. Oskab ehk keegi soovitada mõnda head strateegiat, kuidas saavutada rahu kodus? Sellest lõputust kisast olen ma juba väga väsinud. Sügisel ees ka lasteaeda minek. Ma arvan, et võõraid lapsi ta lüüa ei julge, sest nad mõlemad kardavad teisi lapsi,. Isegi päevahoius ei mängi nad kunagi teistega, vaid alalti omavahel.
Üks probleem on meil veel. See siis seoses magamisega. u pool aastat on nad ilusti uinunud ja maganud oma voodites, aga viimasel ajal on see "raskem " laps (ei taha silte kleepida, aga kuidagi pean neid siin eristama) hakanud meie suurde voodisse trügima. Lubasime tal uinuda meie voodis ja ööseks tõstame enda voodisse tagasi. Nüüd juba mitu ööd tahab ta keset ööd meie voodisse tulla, aga sinna me kolmekesi hästi ära ei mahu. Ööuni on siis kõigil häiritud. alguses aitas rääkimine, et issil-emmel vaja puhata, et issi jaksaks tööl olla ja mina temaga homme mängida, nüüd ei aita enam ka see. Ta röögib end kasvõi hingetuks. Ainult ei taha ja ei taha. Sellega seotud ka hirm,et ta arvab, et tal on voodis kärbes, vähemalt ta väidab nii. Ja kärbseid kardab ta tohutult. Me küll koos vaatasime,et seal ei ole kedagi, aga ka sellest pole enam kasu. Ma ei taha, et ta hakkab igal ööl meie und häirima ning arvan, et kui me teda öösel kogu aeg oma voodisse lubame, siis ta ilmselt ei koligi enam oma voodisse tagasi, nii et oleme alguses tagasi, kus nad meie voodis terve öö magasid. Kuidas seda olukorda lahendada, ma ei tea. Tema pärast olen ma pidevalt mures olnud, sest tal on sageli kehv tuju, niisama naermas teda sageli ei näe. Nagu oleks õnnetu, aga aru ei saa, mille pärast. Teine laps selline rõõmurull, niikui silmad lahti teeb, nägu särab peas. Võib-olla on mu mure ka põhjendamatu, sest ehk võrdlen neid liialt, ma ei tea.
Olete oma kirjas ise mitmed olulised võtmekohed välja toonud. Muidugi on raske, kui tegu kahe ühevanuse lapsega. See, et iga laps on erinev ja omaette isiksus, tuleb Teie loo puhul hästi ilmsiks.
Kirjutate, et murelapsega raskem kontakti saada. Näitest selgub, et ta protestib paljude asjade vastu, mis õele meeldivad. Justkui tahaks selgeks teha, et tema on tema. Oleks huvitav, kui sõna võtaksid ka teised kaksikute emad. Omalt poolt soovitan aga just kontaktiloomisele tähelepanu pöörata. Proovige leida viis, mis just sellele tütrele sobiks. Kui võimalik, püüdke leida võimalusi ka temaga kahekesi olemiseks ja koos teha just tema väljapakutud tegemisi.
Kui tahate, et laps hakkaks Teist aru saama ja muudaks oma käitumist, lõpetage tema võrdlemine õega, mitte ainult sõnades, vaid ka oma peas. Loobuge sildistamisest, etteheidetest jm psühholoogide keeles suhtlemistõketest, mis ei aita probleemi lahenemisele kaasa, kuid kahjustavad lapse enesehinnangut ja tekitavad trotsi.
Märgake olukordi, kus olete tütre käitumisega rahul ja tunnustage last. Ka siin annab tavapärasest kiitmisest paemaid tulemusi nn mina-sõnum. (Kirjeldate lapse käitumist, selle mõju ja oma tundeid. Nt: ....(lapse nimi), olen rõõmus, et andsid õele oma mänguasja. Või: Mul on heameel, et panid oma mänguasjad kiiresti kokku, mul on nüüd aega mängimiseks.)
Ma ei tea,kuidas Teiega, aga tihtipeale saavad kaksikud tagasisidet justkui kahepeale. Kindlasti on olukordi, kus pöördute mõlema poole, kuid peaks jälgima, et võimalikult palju saaks kumbki laps ka personaalse tagasiside osaliseks. Ei juhtu ju midagi hullu, kui kummalegi lapsele eraldi positiivne mina-sõnum öelda. Muidu jääbki õest eristumise võimaluseks vaid pahandadasaamine.
Olukordades, kus lapse käitumine Teile vastuvõetamatu on, ei aita rääkimine kuuendas astmes. Sellistes olukordades on vaja rääkida väheste sõnadega, kuid konkreetselt. Kasutades kehtestavat mina-sõnumit, ei olegi vaja last keelata, vaid laps mõistab ise, et edaspidi toimib teisiti. Kehtestavaks mina-sõnumiks sobib sama valem, mis positiivse mina-sõnumi puhul. Magamise näite puhul võiks see olla umbes selline: Kui sa tahad meie juures magada, on mul kitsas, ma ei saa magada ja olen hommikul väsinud ja pahur. Edasi tuleb ära kuulata laps ja tema vastuväidetest sõnastada lapse tunne. Kärbse puhul oleks see: Sul on hirm ja sa kardad üksi jääda.
Tunnete puhul ei aita mõistlik selgitamine, tunded on vaja ära kuulda ja sõnadesse panna, eriti just need, mis jäävad lapse sõnade ja käitumise sisse varju. Siis võiks otsida lahendusi, mis nii vanema kui lapse vajadusi rahuldaks.Lapsega võib nö kaasa mängida, kärbse püüdmiseks paberi üles panna, väikse tule põlema jätta vms. Hästi peaks aitama hellus ja muinasjutu rääkimine. Võiks kokku leppida mõned kindlad ajad, mil laps teie kaissu saab, nt. laupäeva hommikul või õhtul magama minne üheks tunniks. Kui päevaajal rohkem mõnusat koosolemist, väheneb ilmselt ka öine ringitraavimine.
Aktiivne kuulamine, s.t. lapse tunnete peegeldamine on omal kohal ka siis, kui märkate, et laps tujutu. Siin ei aita miks-küsimused, jälle lihtsalt sõnastage lapses olev tunne, mida tajute ning väljendage huvi. Sa paistad kurb. Mis juhtus?
Isegi, kui laps ei räägi, milles asi, pakkuge lähedust ja toetust talle vastuvõetaval viisil.
Olete märganud, et olukorrad, kus tütar õele haiget teeb, tulevad siis, kui neil tekib konflikt nt. sama mänguasja pärast vms. Olete ka märganud, et kõne areng on sellist käitumist vähendanud. Omaltpoolt saate aidata lastevahelisi konfliktide vahendada. S.t. et olete nagu tõlk nende kahe vahel, ei ole ühe poolt ega teise vastu, ei päästa ega veena kedagi, vaid sõnastate kummagi tunded ja vajadused, aidates neil niimoodi lahendusele jõuda. Pärast saate tunnustada.
See võiks olla umbes nii: Tüdrukud, mis lahti? Aa, sa tahtsid seda mänguasja, aga sina ei andnud, tahtsid ise sellega mängida... Ja sina said tigedaks ja lõid teda.... Ja sina oled õnnetu ja nutad, sest sul oli valus.... Ma puhun peale, puhume koos. Aga nüüd peame mõtlema, kuidas teinekord, kui sa tahad asja, millega õde mängib, nii teha, et keegi haiget ei saaks. Edasine sõltub sellest, kui palju lapsed räägivad. Kui nad räägivad ise, las pakuvad ise lahendusi (mõlemad!). Kui ei, proovige ise lahenusi välja käia( aga mitte nii, et tee nii, vaid pigem mis oleks, kui...). Lapsed peavad saama lehenduse leidmise protsessis ise osaleda.
Kui see kõik tundub segane, lugege Th. Gordoni "Tark lapsevanem". Ja veel kasulikum, kui saaksite minna Gordoni Perekooli. Kui Teie oskate maast madalast lastevahelisi konflikte vahendada, oskavad nemad kogu ülejäänud elu oma probleme lahendada.
Armastavat kannatlikkust!
