Olen väga mures. Mul on 4-aastased kaksikud, üks on aus laps, kui ütlen mingi asja kohta, et seda ei tohi teha, siis ei tee, teine laps aga on selline, kes nii kui selja pööran ja ka enda silma all, teeb seda, mis on keelatud. Näiteks oleme külas ja seal on öeldud, et maasikapeenra peale ei tohi täna minna. Ma teen talle selle selgeks, aga hetk hiljem on ta juba seal ja teeb seda selle õhtu jooksul veel korduvalt. Ütlen, et palja jalu ei lähe õue, muidugi ka põhjendan, miks, aga ta läheb ikka. Teen kooki, ei luba tegemise ajal komponente süüa. Tema valelik pilk ees hiilib hetke, mil saaks midagi keelatut võtta. Teise lapsega neid probleeme pole. Mida teha, et temast ei kasvaks valetaja ja varastaja?
Mõistan Teie muret. Iga vanem tahab, et lastest kasvaksid ausad ja korralikud inimesed. Praegu esinevad probleemid ei tähenda siiski seda, et sellest lapsest kasvaks varas ja valetaja. Probleemse käitumisega saab laps midagi talle olulist. Kui ta saab sama koguse aega ja tähelepanu muul moel, võib ka käitumine muutuda.
Pikaaegne peredega töötamise kogemus on õpetanud, et lastest, kellega vanemail on probleeme, kasvavad hakkamasaajad inimesed, kui vanemad oskavad probleemolukordi käsitleda lapse enesehinnangut ja omavahelisi suhteid kahjustamata, kuid samal ajal nii, et lapsed sellest kogemusest õpivad. Väga kuulekad lapsed teevad teismeeas tihtipeale kannapöörde ja vanemad on püstihädas. Sageli kasvavad tublidest ja sõnakuulelikest lastest ebakindlad ja otsustamisraskustega inimesed. Nii, et ärge kartke probleeme, vaid õppige neid lahendama. Oma kogemustest soovitan Gordoni perekooli.
Teie kirjast näen kaht ohtu: võrdlemist ja hinnanguid (sildistamist). Mõlemad kahjustavad lapse enesehinnangut ja teievahelisi suhteid ega aita kaasa probleemi lahendamisele, pigem võimendavad seda. (Täpsemalt võite lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".) Vältige hinnangute andmist (laisk, valelik, sõnakuulmatu jms). Ning mida rohkem teise lapsega võrdlete, seda trotslikumaks ta muutub. Kuigi kaksikud, on nad kaks erinevat inimest ja kujunevat isiksust ning vajavad personaalset lähenemist.
Nõustun Kaiaga, et laps vajab eelkõige positiivse märkamist ja tunnustamist. Me peame head käitumist tihtipeale nii normaalseks, et ei ütle selle kohta midagi. Samuti vajab laps lihtsalt kahekesi olemise aega kummagi vanemaga, see täidab palju tähelepanuvajadusest.
Mõned soovitused. Kui laps mingit käitumist pole valmis muutma, on selle taga tema tungivad vajadused. See laps paistab olevat selline, kes õpib oma kogemustest. Miks siis mitte teha kooki nii, et te saate talle komponente maitsta anda? Mäletan, et mina tahtsin kangesti muretaigent süüa, kui ema küpsetas. Kord ta tegi siis taigent rohkem, sain süüa niipalju, kui tahtsin ja ülejäänust sai väike lisakook.
Kui laps tahab paljajalu õue minna, öelge talle, millal seda võib (nt sooja ilmaga, pärast lõunat, kui maa soe, võib, kuid pärast peab jalad puhtaks pesema vms).
Külas olles laske pererahval endal lapsele piirid kätte näidata ja selgitada, miks sel päeval maasikapeenrale minna ei või. (Mulle jäi silma teie kirjas "täna". Sellest nähtub, et ta on varem võinud seal käia. Loomulik, et nelja-aastases võib selline asi segadust tekitada.
Keelud ei aita mõista, miks ei või, samas tekitavad trotsi ja soovi proovida. Selgitused aitavad mõista. Kuidas end väljendda mina-sõnumite abil ning kuidas laste vajadusi ära kuulata, saate lugeda "Targast lapsevanemast".
Väljendage lapsele oma armastust ja võtke aega temaga koosolemiseks, seadke piire sõbralikult, olge loov tema vajadusi arvestama ning arendage lapsevanemale vajalikke suhtlemisoskusi - ning Teie lapsest kasvab ennastusaldav ja koostöövalmis inimene.
