Tere.Kirjutan siia,et saada natuke nõu kelleltki asjatundjalt ja ka kõigilt,kellel sama probleem olnud.(seda muidugi paljudel kindlasti ei ole).Alustaksin siis sellest,et tean et ma olen ise selles kõiges süüdi.No mitte mina ainuüksi,ka mees.Meie 3 aastane poiss on täielik arvutihull.Ta vist mängiks terve päeva arvutit,kui vaid lastaks.Mingi aeg tagasi,hakkas ta vaatama "niisama" aeg ajalt Jussi multikaid arvutist.Siis hakkasid mehega koos mängima,mees mängis,laps vaatas pealt.Vaikselt lasi mees ka tal vahel proovida.Lõpuks läks asi niikaugele,et mees tegi talle oma koha,kus ta saab ise oma mängud panna ja ise neid mängida.Poiss väga tark,oskab ise kõik mängud üles leida ja neid mängida väga hästi.
Nüüd siis ongi sinnamaani jõudnud,et praktiliselt,et võimatu on last arvuti tagant ära saada.See käib ikka tavaliselt suure kisa ja protesteerimise ja riiuga.Minul sellest aga täiesti kõrini ja ei taha,et ta üldse arvutis mängiks.3 aastase lapse päeva ei peaks küll sisustama arvutimängud.Kuna mul ka väiksem laps ,siis suurem niiöelda kasutab olukorda päris tihti,kui mina pisikest söödan või tegelen temaga,siis suurem kohe arvutisse.Ma küll ütlen et ei tohi aga kuna ma ise minna ei saa ja teda ära võtta,ei kuulata mind.Ja eks vahel ka endal "mugavam" et las natuke mängib,et saan midagi kähku ära teha.Nüüd aga mul tõesti viimane piisk.Lootsin et laps ise nn loobub arvutist,et mõnda aega mängib ja siis tüdineb.Aga ei,asi läheb aint hullemaks.Nüüd siis teema põhipunkt:Mida ma peaksin tegema?Mõtlesin ise,et kui paneks päevaks arvuti peitu ja ütlen,et issi võttis kaasa(mees soomes tööl) või kas see oleks vale samm.Olen proovinud nii,et nii öelda premeerin last,et saab mängida aint siis,kui hea laps on olnud ja olen ka seda proovinud,et mängib näiteks 20 min ja siis kõik.Ei aita,ikka on see arvuti tagant ära saamine paras probleem.
Kas see arvuti peitu panemine oleks õige?Samas teades,et laps on TÕESTI õnnelik,kui ta saab mängida.Ta nii rõõmus,et kahju hakkab mõelda,et mis ta siis teeb,kui ütlen,et enam ei saa.mida ma peaksin ette võtma.Ja "tänu" nendele arvuti mängudele,on laps muutunud tigedamaks ja närvilisemaks.Ma arvan,et see on põhjustatud arvuti mängudest.Ma ei tea enam mida teha?Täitsa õnnetu olen.
Olete mures, et kolmeaastane poeg veedab liialt palju aega arvuti taga ja see võiks tema psüühlist ja sotsiaalset arengut kahjustada. Enesesüüdistuste asemel võiksite ennast siiski pigem tunnustada, et oskate ohtu juba praegu märgata. Olgugi last raske arvutist eemale saada praegu, kui ta on kolmene, olnuks asi veel hullem, kui te avastanuks probleemi mõne aasta pärast.
Näete päris selgesti seoseid endi, s.t. vanemate ja lapse käitumise vahel. Teie jaoks on mugav, kui laps on arvutis, sest tal on huvitav ja ta ei sega; arvuti ühendab teda isaga, võib arvata, et arvuti läbi samastab ta end isaga ja tunneb end meeste sekka kuuluvana, eriti, kui isa on ära; teil ei ole endal selgust, kas jas mille pärast piire seada ning te pole oma nõudmistes järjekindel.
Loomulik, et lapsed vajavad oma tegutsemises ka piire. Piirid annavad lapsele turvalisuse. Väikelaps ei saa kõiges ise teada, mis talle hea on. Vanemate tarkusest oleneb aga, kuidas piire seada nii, et sellest ka kasu sünniks.
Algatuseks oleks hea, kui jõuaksite selgusele, mille pärast peate pikaaegset arvutis olemist lapsele ohtlikuks. Ning kui pikk aeg on liiga kaua? Mõju silmadele, käitumisele, isiksusele vms? Milliseid kahjulikke mõjusid näete praegu, milliseid tulevikus? Kui kaua lubaksite lapsel päeva jooksul arvutit kasutada?
Lapsele selgitades pole mõtet seda kõike ette lugeda,sest tema jaoks puudub neil sõnadel sisu. See teadmine on eelkõige teie enese jaoks, et olla kindel, et tegutsete lapse huvides.
Tänapäeva maailmas on arvutil inimese elus kindel koht. Kuid väikelaps vajab vanemate järjepidevat suunamist, et tal tekiks arvuti sihipärase kasutamise oskus,mitte sõltuvus. Teadupärast on arvuti taga kasvanud lastel sageli sotsiaalseid raskusi, nad võivad olla ebakindlad teistega suheldes, neil võib kaduda side reaalse maailmaga, õpimotivatsioon jms.
Eneseks kasvamisel vajab laps suhtlemist, peegeldusi teistelt inimestelt, mille abil ehitada üles oma mina. Arvuti ja televiisor võivad küll siduda lapse aja ja tähelepanu ning arendada konkreetseid oskusi ja teadmisi, kuid ei ei asenda mingil juhul elavat suhet vanemate ja eakaaslastega.
Olen kindel, et praeguseks on ilmunud ka raamatuid, kus antud teemat käsitletakse, samuti on see aeg-ajalt kõne all ajakirjanduses. Ka käesoleva aasta "Pere ja Kodu" veebruarinumbris on arvutialast kasulikku infot." 2005.a. juulinumbris lahkab Kadri Järv teemat kirjutises "Arvutimängude kütkes". Seal on probleem küll teismelisega, aga käsitlemisprintsiip on sama, sest tegemist on väärtusprobleemiga.
Järgmiseks peaksite selgeks tegema oma mehe seisukoha ja suhtumise, sest muutusi algatades on oluline, et teil oleks tema toetus ning kindlustunne, et ta ei töötaks koju tulles teile vastu. Kui teil on erimeelsusi, püüdke mitte vaielda, vaid teineteist ära kuulata, teise seisukohti mõista nind enda omi põhjendada. Hoidke ühist eesmärki: soovite head oma lapsele.
See eeltöö tehtud, võite asuda muutusi tegema ja lapse arvutikasutusele piire seadma. Kuna antud juhul lapse käitumine ei kahjusta otseselt teid ( see ei mõjuta teie aega, raha, energiat jms), on tegemist väärtusvastusoluga, mis tähendab, et laps ei pruugi usuda teie põhjendusi ega mõista, miks ta enam ei saa tegutseda nii nagu tahab. Olge valmis tema vastuseisuks, jonniks, pahameeleks. Säilitage rahu ja taskaal ning vajadusel peegeldage tema tundeid. (Sind pahandab, et ma ei luba... Sa oled kurb, et ei saa...)
Pidage meeles, et keelamine ei toimi, sest laps ei mõista teid. Ka kavalust ja keerutamist ei pea ma heaks vahendiks, sest tahate ju, et laps teid mõistaks. Siis tuleb olla ka temaga otsekohene. Proovige kasutada kolmeosalist mina-sõnumit ja vaheldumisi oma selgitustega ära kuulata ka lapse reaktsioonid ja vajadused. Just lapse vajaduste mõistmine ja rahuldamine on võti lahenduseks, sest midagi piirates on vaja pakkuda teisi lapse jaoks huvitavaid võimalusi ajaveetmiseks. Tulemuslikum on rääkimine siis, kui olete eelnevalt saavutanud temaga kontakti, vaatate talle silma, olete tema tasandil (kõrgusel) ning olete rahulik.
Kui tahate muutust, peate olema järjekindel. Kui mõnikord oma mugavuse nimel lasete "loha", läheb ainult raskemaks. Võtke kindlasti kord või paar päevas aega ainult selle lapse jaoks, mängige temaga. Kui ta tahab teile oma arvutimänge tutvustada, minge ja tundke huvi, tunnustage ta oskusi. Vaadake üle, millised mängud tal on. Kui te ei taha kultiveerida vägivaldsust, valige vägivallata mängud. Kõrvaldage vägivaldsed mägud ja põhjendage seda.
Soodustaga muid mänge ja suhtlemist eakaaslastega. Tunnustage teda. Kui olete tegevuses väiksemaga, arutage enne läbi, mida talle sel ajal meeldiks teha. nKaasake ta oma tegemistesse niipalju kui võimalik.Püüdke, et ta elu oleks huvitav ja aktiivne.
Hea, kui arvuti taga olemiseks oleks kindel aeg. Arvestage vastuseisuga, kui see täis saab. Peegeldage lapse rahulolematust (Sul on kahju mängu lõpetada), kuid olege järjekindel. Paari nädalajooksul peaks see hakkama tulemusi andma. Ajaks, kui isa tuleb Soomest, võib vajadusel teha eraldi kokkulepped, et nad saaks lisaks tavapärasele ajale ja koos mängida.
Soovitan lugeda ka Th.Gordoni raamatut "Tark lapsevanem" ja
J.-U. Rogge "Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire". Mida kindlamalt end tunnete, seda paremini hakkama saate.
