|
aza
Külaline
|
|
Postitatud 11.05.2007 kell 13:40
|
Minu 1a ja 7k vana pojaga on jalutuskäigud tõeline katsumuste rada - tal on meeletu liikumisvajadus ja ta ei taju üldse ohte. Kui teised sama vanad lapsed püsivad ikkagi ka mõne aja mänguplatsil, siis minu poja laseb 2-3 korda poolsunniviisiliselt liumäest alla, kannatab ära mõned karusellitiirud ja ...siis põgeneb sündmuskohalt. Hakkab kiirel sammul või suisa joostes minema. Kas kuskilt mäeveerust alla või üles, autode parkimisplatsile, sõiduteele, jõkke, veelompi jne. Kusjuures tA ei vaata tagasi kas mina talle järgi jõuan. Ta on oma vanuse kohta ka väga tugev, nii et niisama lihtne ei ole teda ka lihtsalt kinni hoida. Pealegi kaasneb sellega südantlõhestav nutt. Mida siis teha, ei saa ju lasta tal täiesti igale poole ronida, kus on ohtlik? Üleeile näiteks jooksis ta mu käte vahelt põlvist saati Anne kanalisse ja kui ma poleks joonelt talle järele sööstnud, oleks vist küll kaelani vette läinud. Nii me siis mõlemad tilkuvatena(ja tema protstiks röökivana) kärurallitasime kiiresti koju märgi riideid vahetama.
Mis aitaks? Laps vajab ju liikumist ja värsket õhku, aga samas ei loe talle keelAmine midagi. ma ei saa ju lubada tal "omadest vigadest õppida" lasta ja suisa autode ette joosta lasta. Kas jalutusrihmade kasutamine on õigustatud ja kuidas see mõjub lapse psüühikale???
|
|
