Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: kärsitu laps

kriipz
Külaline
Postitatud 05.05.2007 kell 02:06
Tegemist 2 ja poole aastase poisslapsega, kes on väga kärsitu (ma ei oska paremat iseloomustavat sõna leida). Ta ei malda mitte midagi oodata, ega allu ühelegi soovitusele, keelamisest rääkimata. Otseselt jonnimist ma ei kahtlusta, sageli tundub, et ta lihtsalt ignoreerib kõike ja teeb mida ise tahab - elab väga kiiresti ja intensiivselt. See kärsitus on nii põhjalik, et ta näiteks ei kõnni tavalises tempos praktiliselt mitte kunagi, vaid ainult jookseb.
Minu jaoks algavad probleemid sealtmaalt, et temaga tegelemine on minu jaoks liiga intensiivne ja ma väsin ära, kipun käsklusi jagama (ja mitte seletama/selgitama) ning häält tõstma.
Nüüd on probleemid tekkinud ka teiste lastega mängimises. Ta ei malda oodata oma järge ega ühine teiste laste mängudega, vaid segab vahele - kisub asju käest ära ja lööb. Mis muidugi ei meeldi asjaosalistele ja eile laekus ta lasteaiast 4-5st kohast lõhkise näoga - tüdrukul, kes kipub küünistama ja näpistama, olid küüned lõikamata. Lasteaia õpetajaga vesteldes ei hinnanud ta last nö raskeks lapseks, vaid ütles, et laps lihtsalt ei süvene mitte millessegi, ei lase ennast juhendada ning rehmab ringi ning segab teisi, ei allu kokkulepitud korraldustele. Tõtt öelda ei erine lasteaia käitumine kuidagi ka kodusest käitumisest.
Minu küsimus on selline: mida ma peaksin ette võtma? Kas konsulteerima mõne asjaomase spetsialistiga või oskate nö käigupealt soovitada metoodikaid, kuidas last sellisest kärsitust käitumisest edasi aidata?
Kadri Järv-Mändoja
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 09.05.2007 kell 23:46
2-3-aastased on tihtilugu kärsitud ja pidurdamatud, kuna maailma ja iseenda avastamine innustab neid tegutsema. Keeldudest on aga raske kinni pidada, sest pidurdusprotsessid ei ole veel küpsed. Nii võibki juhtuda, et laps ei kuula. See aeg lapse elus nõuab vanemalt suurt kannatust ja kindlasti ka toetust teistelt pereliikmetelt. Oma "tass" tuleb täis hoida ja endale ka aega leida. Siis on jaksu last jälgida ja suunata.

Mis aga last edasi aitaks? Püsivust aitab suurendada erinevate mängude mängimine koos lapsega aga ka pildiraamatute vaatamine ja ettelugemine. Ühesõnaga tegevused, kus laps peab mõnda aega paigal püsima ja mingile tegevusele keskenduma. Ei maksa aga sundida last pikalt ühe koha peal olema. Nagu eespool öeldud, on selles vanuses lapsed iseäranis aktiivsed.

Ja ega koos teiste lastega mängiminegi nii kergelt tule. Kuni 3-eluaastani võib laps olla üksi mängija ja alles hiljem tuleb oskus ja vajadus teiste lastega ühist mängu mängida. Siis tuleb ka oskus teistega arvestada ja asju jagada. Lasteaias saab lasteaiaõpetaja lapsi ka suunata koosmängule. Eks täiskasvanu poolne suunamine ja eeskuju aita ka lapse arengule kaasa. Peamine on aga anda aega, sest kasvamine on üks pikk protsessSmile

Kui aga ikka on mure ja kahtlused või asjad kipuvad hullemaks minema, siis tasub kindlasti mõne spetsialistigaa arutada. kasvõi enda rahustamiseks ja jõu saamiseks.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!