Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 8-aastase tüdruku trots ja vastuhakkamine.

liiselotta
Külaline
Postitatud 22.03.2007 kell 19:41
Minul kasvavad kodus 8-aastane tütar ja 5-aastane poeg. Suur probleem on tütrega, kes käitub nagu 15a teismeline. Ülbitsemine ja uste paugutamine on tavalised nähtused. Olen kasutanud paljukiidetud mina-sõnumeid, kiitnud ja praganud, üritanud asju selgitada, et mis on vale ja mis õige, nii et suu on lõpuks vahtus, aga kasu pole millestki. Pidevalt kuulen tütre suust, et tema ei taha enam elada, sest me armastavat venda rohkem kui teda. Et me riidlevat vennaga palju vähem kui temaga. Mu poeg on oma iseloomult rahulik, tasane ja ka üsna kuulekas. Oskab ja tahab üksi mängida ning temast on vähe tüli. Tütar on seevastu energiline, aktiivne, tormakas. Olen vahel meeleheitel, kuidas jõuda oma tütreni
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 28.03.2007 kell 18:06
Teil on selja taga raskeid aegu ja küllap see on kurnanud Teid, seda enam, et olete pidanud peamiselt üksi lastega tegelema. Täiesti mõistetav - kui jaks on otsas, siis jagub seda esmalt väiksemale, eriti kui on tervisehädad. Seega vajate kindlasti iseendaga arvestamist, kurnatud emana on Teil raske lastele rõõmu pakkuda, mida nad ju mõlemad vajavad.
Mure on aga praegu pigem tütre käitumise pärast.
Kirjutate, et olete proovinud nii mina-keelt kui ka teisi võtteid, kasu aga pole.
Olete mõtisklenud selle üle, kus probleemi juured on ja loen välja selle, et peate võimalikuks, et olete seni poja kõrvalt paratamatult tütrega liialt vähe saanud tegeleda. Niisiis, nagu ka Sipsik oma kirjas oletab, võib tunda tütar end tõesti hüljatuna ning tema trotslik ja ka ülbe käitumine väljendab tema halba enesetunnet. Mida teevad lapsed, kui nad end halvasti tunnevad? Ikka seda, mida ka Teie kirjeldate (nt ukste paugutamine) ja kindlasti võib loetelu jätkata: vaidlevad vastu, ei kuuletu, eemladuvad omaette, süüdistavad teisi, valetavad, vahel ka muutuvad agressiivseks, maksavad erineval viisil kätte, otsivad mõsitmist mujalt jne. Vahel võib koguni haigeks jääda, kui palju pingeid koguneb. Kõik see viitab ju sellele, et nad on rahulolematud, häiritud millestki, neil on mure, kuid nad ei oska või ei saa seda teisiti väljendada. Seega sellises olukorras vajavad nad abi oma murest vabanemiseks ja vanemat, kes neid mõistaks. Olukorras, kus lapsel on mure ei toimi tõesti mina-sõnum, veel vähem näägutamine, kamandamine või karistamine. Kui olete kursis perekoolis räägituga, siis peamine, mida sellises olukorras teha, on lapse aktiivne kuulamine (ümbersõnastus ja tunnete peegeldamine). Kui tõesti soovite väljendada oma rahulolematust, siis alustada võite hinnanguvabast käitumise kirjeldusest ja mina-sõnumist, kuid järgnema peaks kohe valmisoleks laps ära kuulata. Näit. kui sa toast lahkud ukse paukudes, siis ehmun ja saan aru, et oled pahane, ma tahan sinust paremini aru saada...; mulle ei meeldi need sõnad... ja ma oletan, et oled milleski pettunud...., sulle näib, et ma riidlen sinuga liiga palju ja arvad, et ma sind ei armastagi..... .
Kui siis laps on nõus end avama, siis ikka ja jälle kuulata, et kujuneks usaldus ja mõistmine. Ühtlasi olge teadlik sellest, kuivõrd olete valmis aktsepteerima tema negatiivseid tundeid (ilma ennast õigustamata?) ning milline on Teie valmisolek oma tütart aidata.
Head kuulamist ja kindlasti ka oma vajadustele mõtlemist (selleks sobib ikka mina-keel!).
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (4)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!