tere,
mul on mure oma 2-aastase tytrega, kelle parim sõber ja lohutaja on pöial. Suurem pöidla imemine sai alguse vist sellest, kui võõrutasin ta 1 a 1 k vanuses tissist. enne seda kasutas ta pöialt vaid uinumisel, kuna lutti ta ei võtnud (nagu ta kaksikõdegi). Õde pistab pöidla suhu vaid uinumisel ja kui öösel ärkab, et uuesti magama jääda, ööpäevas siis ca 20-30 min. Tema aga pistab pöidla suhu, kui on väsinud, halvas tujus, vaatab minuga koos raamatuid v multifilme. Kui solvub või kui end haavatuna tunneb. Rääkimine ei aita, kui siis vaid hetkeks tõmbab pöidla suust, aga varsti läheb see sinna jälle tagasi. Mänguhoos on pöial unustatud. Muidu on hästi arenenud laps, pidevalt tulevad uued sõnad, kasutab 2-3-4 sõnalisi lauseid, mitte palju, aga siiski. Oma jutud saame aetud. Ta on väga emotsionaalne ja ei pelga oma tundeid ka välja näidata, kisab ja lööb, kui vihastab. õde tal jälle rohkem sissepoole elaja ja vaoshoitum. Igal juhul paluks teie nõu, kuidas saaks sellest pöidlast lahti, sest on näha,e t see avaldab halba mõju ka tema hambumusele. Kahjuks pole tekkinud ka yhtegi mänguasja-lohutajat, mida murehetkel kaissu võtta. Võib-olla on asi selles?
Tore oleks, kui ka teised vanemad jagaks oma kogemusi. Aga loen rõõmuga, et Te olete pannud tähele seoseid pöidlaimemise ja lapse tunnete vahel. Märkate, et pöial on lapsele justkui lisaturvaallikaks, mis äheb suhu siis, kui tütar tunneb ebakindlust, on väsinud või halvas tujus. Parim oleks seda märgates lapse tundeid peegeldada ja talle muul moel turvalisust pakkuda, näiteks paitades või kallistades või käest hoides. Peegeldamine on lapse tunde oma sõnadega väljendamine. "Ma näen, et sa oled väsinud." "Sa oled kurb, et..."
Hambumuse kohta pidage nõu oma hambaarstiga. Kuigi väikelapsed ei saa asjadest aru täiskasvanute kombel, on neil võime muid kanaleid pidi info vastu võtta, kui see selgelt ja kindlalt antakse. Mina-sõnum "Ma olen mures, et su hambad kasvavad inetud, kui sa pöialt imed," on igati asjakohane. Ning kui hambaarst on valmis näitama pilte ilusatest hammastest ning inimestest, kel on kahjustused pöidlaimemisest, lisab see asjale kaalu. Muidugi juhul, kui eelkõige tegeldakse tunnete peegeldamisega ja turvatunde loomisega.
Raamatuid vaadates võib teha kokkuleppe, et katkestate vaatamise, kui ta pöialt imeb. Ja imemiseks võib pakkuda midagi muud, näiteks veidi mett, kui laps pole selle suhtes allergiline.
Mina närisin lapsena küüsi. Ja mulle meeldis tohutult olla koos isaga pimikus ja vaadata, kuidas filmilindilt fotopaberile pilt tekib. Ning siis isa ütles, et ta võtab mind endaga pilte tegema, kui mul on närimata küüned. Mõjus. Ma olin küll veidi suurem, aga nagu ma eelnevalt rõhutasin, on pöidla suhuminek märguandeks lapse häiritusest ja põhivõtmeks Teile tema tunnete ja vajaduste peegeldamine sel hetkel ning turvalisuse loomine muul moel. Pahandamisel pole mõtet.
Rahu, kannatlikkust. armastust jajärjekindlust Teile!
