Mure siis selline, et laps (4a) ei suuda kannatada hetkekski, et oodata kuni teised jutu lõpetavad.
Kui jõuame töölt koju, ei ole meil võimalik mehega mitte kui midagi omavahel rääkida, sest niipea, kui hakkame rääkima, laps juba räägib vahele ja kui teda ei kuulata hakkab lihtsalt karjuma.
Ma saan aru, et lapsel on kannatust vähe, aga see on juba liiga. Ja ma ei ütleks, ka et tal muidu liiga vähe tähelepanu oleks, kõik tegelevad temaga nii mina, mees kui ka vanaema, kes on temaga päeval.
Nii kaua kui on keegi lapsega kahekesi on kõik korras, aga niipea, kui on veel keegi kodus siis probleemid algavad ja omavahel rääkida täiesti võimatu.
Olen püüdnud lapsele selgitada kuidas käituda ja et viisakas on oodata ja et see reegel kehtib kõigile ka meile, aga sellest ei paista abi olevat.
Äkki oskate mulle midagi soovitada, kuidas last õpetada oma jutujärge ootama.
On täitsa mõistetav, et laps soovib osa saada vanemate jutuajamistest. Teie kirjelduse kohaselt tundub, et lapse soov saada nn eetriaega on ülisuur ja see paneb teda ka sedaviisi teiste jutuajamist segavalt käituma. Hindate ise, et tähelepanu ja tegelemist peaks laps päevas saama piisavalt olete te kindel, et laps annaks ise samalaadse hinnangu? Olen nõus, et see kui laps ei lase pärast kojujõudmist abikaasaga rahulikult vestelda on tülikas ja närvesööv.
Igal käitumisel on põhjus nii ka lapse meeleheitlikul ja pealetükkival vahelesegamisel. Koju tulles andke lapsele võimalus rääkida oma päevast; kuulake abikaasaga mõlemad laps lõpuni ära, nii et tal pole enam midagi lisada. Küsige ka üle, kas ta soovib veel midagi rääkida/lisada. Kui laps on saanud oma jutud räägitud, emotsioonid jagatud; siis saab keegi teine rääkija rolli. Sõnastage ka see koht üle sina said oma päevast rääkida, nüüd on siis isa/ema kord.
Olge ise mudeliks ja andke lapsele oma käitumisega sõnum et tema jutt on oluline ja teiste jutt on oluline. Kui laps kogeb, et tema jutt pälvib keskendunud tähelepanu ei teki enam vajadust eetriaja pärast niimoodi heidelda.
