Enamasti öeldakse lihtsalt igalt poolt, et see aeg tuleb üle elada ja ära kannatada. Aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt enamus lapsi siiski ei ole sellised.
Laps (tüdruk) saab varsti aastaseks. Kui ta täitsa väike oli, siis ta ikka põhiliselt vigises jne, siis tundus see väga normaalne. Suuremaks saades asendus vigisemine kisaga ja viimasel ajal lausa kriiskamisega peaaegu iga asja peale. Hommikul ärkab, teeb silmad lahti ja hakkab täiest kõrist röökima. Kui kastist mänguasja paari esimese katsega kätte ei saa, hakkab röökima. Kui keegi midagi sööb ja talle ei anta KOHE, siis hakkab röökima. Enamasti on ta mul süles, kui maha panen (istun ise ka maha ja näitan mänguasju), siis natuke aega on sellega nõus, aga varsti hakkab minu otsa ronima ja kisama. Kui ma ta issi sülle annan, siis karjub nagu ratta peal. Tuppa teda üksi ei saa jätta isegi minutiks, siis ta läheb täiesti hulluks. Jne jne, iva vist on juba arusaadav.
Kusjuures võõras kohas (nt beebikool) on ta väga seltsiv ja uudishimulik, läheb tegeleb igasuguste asjadega ja aeg-ajalt ainult tuleb minu juurde.
Muidugi on ka helgeid hetki/ vahel isegi päevi, kus ta ilma porisemata uudistab ringi ja tegeleb mänguasjade ja muude asjadega. Need hetked on aga kisa suhtes tunduvas vähemuses ja see teebki murelikuks.
Ma ise olen sellest suhteliselt väsinud (mitte lapsega olemisest tüdinenud, vaid sellest, et ta kohutavalt palju karjub) ja lapsest on ka kahju, sest ma lihtsalt ei saa aru, kas/mis tal viga on.
Mõnikord aitab tähelepanu kõrvale juhtimine, mõnikord süllevõtmine (juhul, kui ta seal juba ei ole), aga tihti on ta nii pöördes, et viskab ennast vibuks ja vehib kätega/näpistab/hammustab.
Või ongi see normaalne ja kuidagi leevendada ei saa ja tulebki kannatada-kannatada-kannatada?
Kusagilt enam nõu küsida ei oska, nii et pöördusin siia, ehk saab mõne hea sõna ja soovituse
Kannatatust on Teil ilmselt pidanud palju jätkuma. Olete püüdnud igati lapse sagedast valjuhäälset nuttu leevendada, temaga tegeleda, kuid jääb mure, kas kõik on ikka lapsega korras ja kuidas oleks hea toimida.
Nagu ise täheldate, siis on Teie tütar olnud juba sünnist saati rahutu ja nuttu palju. Küllap on nutul ka põhjus (nt tundlik närvisüsteem), miski on tema jaoks pahasti, võimalik, et ka hirmutav, Näib, et ta on vajanud pidevat kindlustunnet ja seetõttu teie lähedust ja sülesolemist, et end paremini tunda. Võimalik, et miski teeb teda väga rahutuks või hirmutab ja ta nõuab kiirelt, et oleksite temaga (kui ärkab, üksi tuppa jääb, isa sülle panete jne).
Hea, et olete jälginud ja püüdnud leida võtteid, mis veidigi aitavad lapsel pingelises olukorras rahuneda. Kirjutate, et vahel on ka helgeid päevi. Abi võiks olla veel selliste tähelepanekute kogumisest ja arvestamisest, nagu beebikooli näide. Küllap on veel selliseid olukordi ja tegevusi, mis viitavad sellele, et lapsel on hea ja rahulik või huvitav olla.
Rahututel lastele võivad mõjuda tõesti ärritavatena paljud asjaolud. Abi võiks olla lapse jälgimises ja kasvõi kirja panna, mis päeva jooksul toimus ja leida seoseid lapse meeleoluga (nt päevakava, une- ja ärkamisajad, stabiilsus neis, ebatüüpilised sündmused, pereliikmete jt inimeste käitumised, kõikvõimalikud muutused, valgus, helid jne.). Ühesõnaga leida võimalikke seoseid lapse käitumisega.
Peagi hakkab märgatavalt arenema lapse kõne ning see annab palju võimalusi lapsega täiendaval viisil kontakti süvendada. Niisiis, kasuks tuleb see, kui proovite sõnastada seda, kuidas lapsega toimuvast aru saate, eelkõige tema vajadused ja tunded. Vastavalt olukorrale näiteks: sa ei taha üksi tuppa jääda, sulle ei meeldi kui sa mind ei näe, sind hirmutab kui . jne. Samuti positiivseid asjad, näiteks: sulle meeldib teiste lastega koos olla, sa tahaksid mängida jne. Praegu mõistab ta kindlasti vaid lühikesi, lihtsaid lauseid, oluline on ka hääletoon, näoilme jm. Lapsele on väga oluline kindlustunne, et temast aru saadakse, teda seisundeid mõistetakse ning tunneb, et rahulikumana ja rõõmsana. See juures annab selline verbaalne suhtlemine uue võimaluse end väljendada ning asendada järk-järgult seni peamist väljenduslaadi , st raevukat nuttu. Loomulikult on raske lapsega sõnalist kontakti saada, kui ta tõeliselt endast väljas on. Neil hetkedel on peamine ikka aidata lapsel rahuneda ja püüda jääda ise seejuures rahulikuks. Olete jälginud ja tunnete kindlasti ise oma last paremini, mis aitab. Lühidalt öeldes - laps peab kogema, et ema hoolib ja armastab teda ka siis, kui ta nutab ja tal on halb. Seejuures on Teie jaoks tähtis kindlasti see, et ta ei peaks kasutama Teiega kontakti saamiseks vaid nuttu ja raevu.
Kui lapse tervise pärast ikkagi jätkuvalt muretsete, siis kindlasti on hea arutada koos lastearstiga oma tähelepanekuid ning koos jälgida, kas laps areneb üldiselt eakohaselt, kas on veel midagi, mis viitaks tõsisemale probleemile. Samuti võiks kaaluda kindlustunde saamiseks lastepsühhiaatriga konsulteerimist.
Täiesti võimalik, et Teie mure leeveneb ajapikku nagu paljud emad kindlasti on kogenud. Kuid samas on ka vahel hea teada, mis on mure põhjustaja, et oskaks siiski varakult midagi ette võtta või lihtsalt lapse eripära arvestada. Samuti on Teie heaolu emana on tähtis. See kui tunnete lapsest rõõmu, mitte ei ole pidevalt kurnatud, siis on see kõigile hea.
Rõõmsamaid aegu teile mõlemale!
