Mure siis 6 aastase poisiga. Viimasel ajal on hakanud raamtuid sodma, vildikatega, pastakaga jne. Ma olen küll rääkinud, et ei joonistata raamatusse, et selleks on paber jne. Aga ei aita. Nüüd oli täis sodinud minu lapsepõlvest veel alles ja hästi hoitud Mõmmi Aabitsa kaane. Kui raamatu ära võtsin sai kurjaks ja on solvunud. Aga ei usu, et ka see aitab....
MIda teha?
Vahel on lastel raske vahet teha, millal võib mõne pildi peale joonistada, millal mitte. Sageli on ju lõbus teha ajalehe või ajakirja pildile näiteks vuntse juurde või nägusid ise juurde teha jne. Kust selline mõte raamatusse joonistada ja sodida tuleb, kes seda täpselt teabki. Ka lastel on vahel ju joonistamisraamatuid, töövihikuid, kus midagi on juba ees ja lapsed täiendavad.
See on muidugi vaid oletus ja ei õigusta seda, et lapsed võiksid meelevaldselt võtta raamatuid ja neid ära rikkuda.
Niisiis, soovite, et teie poeg saaks aru, et raamatutesse joonistamine on lubamatu.
Loodan, et 6.a.poisiga saab asja koos arutada. Oma häiritust väljendage mina-keeles: ma olen nördinud/kurb/ õnnetu, kui raamatusse joonistad; mul on hea meel, et soovid joonistada ja ma tahan sinuga kokku leppida, kuhu ja millega sa võid seda teha jne.
Kindlasti vastab laps midagi ja kui õigustab, vaidleb või reageerib protestiga, siis kuulake ära (aktiiivne kuulamine: nt "sa ei arvanud, et see mind pahandab" või "sulle meeldis just selle ilusa kaane peale oma pilt teha" , "nüüd oled kuri, et ma keelasin sulle neid raamatuid" jne.).
Ja jälle oma eesmärgi juurde tagasi (nt. "mulle ei meeldi, et raamatusse on soditud ja ma saan kurjaks, tahan, et saakisd joonistada nii, et sellest pahandus ei tule). jne.
Küllap soovid ka poiss pahandusi ära hoida ja leiate üksmeele.
Pariamte soovidega,
Marge Vainre
