Mure järgmine. Nimelt on minust saanud kasuvanem 1,7 aastasele kaksikute tähtkujus sündinud kukeaasta poisile, tegelinskile keda on minumeelest vaevama hakanud armukadedus ja muud säärased jonnituurid. Kuna minujaoks on kõik see uus ning samuti ka lapsele, siis milliseid soovitusi oskaks keegi anda? Millist seisukohta oskate soovitada, kas oleks näiteks targem tahaplaanile jääda ning lasta emmel poisi tuuridega tegeleda, proovida ise koos emme vaatevinkliga karjumist ja kisamist taltsutada või hakata ise aktiivselt tegutsema, sesmõttes, et a`la selgitama, et nii ei tohi ja vahest tegema kurja häält. (Ise-enesest mõistetav, et kes mina siuke üldse olen). Hetkel proovisin tegutseda nii, et kui poiss jonnib, siis mina temaga ei mängi ning tusatsen samuti (emme on ka niimoodi). Kui jätab järele, siis kukun mässama koos temaga meie mängukastis (seal on meil igast vingeid vigureid). Vahest teen kurjahäält ning kohe püüan selgitada ning leida ühist mänguteemat. Saan aru, et mina kui siiski võõras isik ei tohiks kurjustada kuid tunnen, et nii peaks kui hetke pärast koos emmega lapsele koos pai teeme ja temaga ühist keelt leida püüame. Või siiski on targem tahaplaanile jääda ning lasta lapsel minuga harjuda. Kardan, et võin teha midagi valesti ning hinge võib tekkida tunne, et äkki hakkab põnn tõrjuma. Samuti veel seda, et kas see on õige kui tunnen, et justkui oleks laps minu oma? Et mis toimub? Mina jonnipunniga ei taha mängida, õppida, juttuvesta seni veel arusaamatus keeles
Olete nüüd uues rollis ja otsite vastust sellele, kuidas toimida lapse jonni korral. Kuigi te pole poisi pärisisa, olete tema kasvatuse küsimuses vastutustundlik, veedate temaga koos aega ja leiate ühistegevusi, mängite koos ja see ongi hea algus temaga suhte loomisel. Küsimus, kas peaksite tahaplaanile tõmbuma, on Teil aga siiski tekkinud. Võiksime arutleda selle üle, kuidas see eemaldumine kasvatusest väljenduks ja millise signaali poiss Teilt sellega saab. On see ükskõiksus, hoolimatus või see, et isaga võib käituda ka nii nagu emaga ei või, on see märk sellest, et peres on keegi mees, kuid pole selge, milline suhe meil õieti on vms.? Mulle näib, et vastus on kindlasti Teil endal olemas, kui mõelda sellele, kes Te ise tahate talle olla ja siis käituge vastavalt, et ka lapsel oleks selge.
Kahtlemata on Teil õigus, et uue pereliikme tulekuga on vaja aega kohanemiseks. See aga toimub kiiremini ja kergemini siis, kui Teil on võimalusi koos olla, koos midagi teha, olla olemas siis, kui laps seda vajab ning seejuures mitte lähedust peale surudes. Laps annab kindlasti omal moel märku, milline on talle vastuvõetav määr.
Kuidas siis käituda jonni korral. Olete nõus, et kuri hääl ja moraali lugemine ei aita. Jah tõepoolest, laps võib tunnetada, et teda ei mõisteta ja trotslik käitumine ja jonn võib hoopis hoogu juurde saada. Õigupoolest ongi ju jonn protest ja vastuhakk millelegi ning oluline on mõista, mis selle esile kutsub, mis on lapse tegelik vajadus, millest ta häiritud on. Selles vanuses muutub laps järjest aktiivsemaks, nad väga vastuvõtlikud kõigele uuele, uudishimulikud, kõike on vaja proovida ja siis jälgida mis saab. Kõik see on tema arengu huvides väga oluline. Samuti on tähtis oma elamusi kellegagi jagada, oluline, et keegi on tema jaoks pidevalt olemas, käepärast, kui ta vajab.
Seega piire ja juhiseid, mida võib, mida mitte, lapsed kindlasti vajavad. Kurja hääle asemel võib hääl olla sõbralik ja kindel, moraali jutluse asemel lühike, talle arusaadav selgitus (kasuks tuleb mina-keel), jonni ja protesti korral on kohane aktiivne kuulamine (vt. Th.Gordoni Tark lapsevanem). Usun, et on hästi toiminud ka see, mida juba teete, kui laps jonnib või teeb midagi, mis Teie jaoks on vastuvõetamatu, siis teatate kindalt, et ei soovi mängida. Vähetähtis pole ka positiivne tagasiside (mina-keeles), kui on olnud hästi ja Te rõõmustate (nt. mulle meeldis täna Sinuga mängida või mul on hea meel jne.).
Toredaid koosolemisi ja kiiret kohanemist.
