13 a poiss ropendab oma vanuste seltskonnas ikka selliste sõnadega, mida minul on häbi mõtteski järele korrata. Kuidas käituda. Olen öelnud, et mina ka tean neid sõnu, aga ma ei kasuta neid ja mina ei taha neid ka tema suust kuulda. Minu kuuldes suudab ta ennast kontrollida. Sõprade seltskonnas aga on hullem, kui voorimees
Seda võib julgelt nimetada eakohaseks käitumiseks.
Erialakirjanduses räägitakse ropendamisest ka kui agressiivsuse verbaliseeritud väljendusest. Selles vanuses on eakaaslastegrupi arvamus väga oluline. Gruppides on ka omad teatavad käitumis- ja suhtlemisreeglid. Ebatsensuursed sõnad võivad mingil perioodil olla kõrgendatud tähelepanu all püütakse üksteist ka ületrumbata verbaalsetes väljendustes. Oma staatust grupis püütakse igati säilitada järgides grupi nn norme. Noormeeste puhul loetakse ropendamist ka üheks läheduse märgiks nii kummaline kui see ka pole. Omavahelises suhtlemises esineb ropendamist noormeeste puhul tihti ka selleks, et väljendada üksteisele kamraadlikust. Ainult lähedaste sõprade ring on piisavalt turvaline selleks, et laste kõlada pikantsematel sõnadel. Seda võib nimetada maskuliinseks eripäraks. Tütarlastegrupis on omad viisid väljendamaks head sõprust ja läbisaamist (kallistamine, käest kinni käimine jms).
Muuhulgas annab vanus märku ka esimeste seksuaalsuse ilmingute olemasolust. Arvata võib, et ropendamine on ka üks väheseid viise kuidagi seda tekkinud sisepinget selles eas realiseerida. Seega võib ropendamist pidada varases murdeeas ka seksuaalsuse väljendusviisiks.
Seniajani kui noormees suudab oma väljendusviise sotsiaalsetes suhtes kontrollida (nt ropendamine toimub vaid oma eakaaslaste hulgas) siis võib pidada seda eakohaseks käitumiseks ja ei vajaks otsest sekkumist.