Hakkame varsti hulluks minema oma 3 a poja jonniga. Ta räägib lakkamatult vinguvas kõneviisis. Nõuab uskumatu järjepanuga oma tahtmist. Ei kuula meid absoluutselt. Olen siit küll lugenud kuidas peegeldada jne jne, kasu mitte midagi. Toon näiteid: hakkame poodi minema tal on mänguasi käes, millega toksib vastu esiku kappi. Palun mitte teha, sest kapile jäävad täkked sisse ja see saab rikutud. Pöörab selja ja taob edasi. Ütlen, et olen sunnitud asja ära võtma kui ta ei lõpeta. No ja ikka mitte midagi võtan siis ära panen kõrgele ja räägin talle miks ma seda teen. Tema vaid röögib, ei kuula üldse. Palun tasa jääda., et saaksime rääkida. Nagu seinale, ikka kisab edasi. Palun minna oma tuppa mõtlema, selle peale lööb mind ja käsib majast minema minna. Sõimab mind lolliks. Asi lahenebki vaid nii, et ma pööran selja ja lähen eemale. Mõnda aega kisab veel üksinda ja tuleb siis jälle inimeste sekka. Täna hommikul ei maitsenud pudru ega mahl, nõudis sööki diivanile. Kõike nõuab vingudes. Kui midagi ei tehta nii nagu talle meeldib, siis sõimab lolliks, lööb ja ajab majast minema.
Lisaks kiusab ka väiksemat venda. Kui räägin, et ärgu tehku saab haiget, valus jne. Siis ütleb, et "issi lubas". Issile räägib sama juttu siis minu kohta.
Meil on juba abikaasaga tülid hakanud tekkima tema pärast. Minu arust on mees liiga järeleandlik. Talle kehtiks justkui see, et " laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et ei karju". Ta küll minu peale käimisel püüab olla järjekindel, aga kui on ikka 20 minutit rääkinud ja rääkinud, aga kasu pole midagi, siis annab järgi.
Selline käitumine on kestnud juba aasta otsa ja lõppu ei näi tulevat, vaid hullemaks läheb.
Tere!
Väikelapsed võivad vahel olla äärmiselt järjekindlad oma nõudmiste ja tahtmistega ning seetõttu peavad ka vanemad olema konkreetsed ja järjekindlad. Kuid see pole sugugi kerge. Ehk on mõni järgnevatest mõtetest Teile abiks.
Laps vajab reegleid ja vanemate järjepidevust selleks, et end turvaliselt tunda. Kirjeldate olukorda, kus laps teid ei kuula ja ütleb halvasti. Selline käitumine on omane lastele, kes on oma piiride suhtes segaduses. Sinna lisaks veel 2-3-aastastele omane mina-avastamise aeg, kui tal on ennast teiste sussidesse veel raske panna. Kui ta on oma tahtmist ühe korra saanud, siis ilmselt katsetab ta seda veel ja veel. Iga kord, kui lapsele järgi anda, muutuvad varasemad kehtestamised suhteliselt kasutuks.
Kuidas tõhusalt kehtestada? Näiteks kapile toksimine. Mis Teid selle juures kõige rohkem ärritab? Kas on need tõesti täkked, mis kapile jäävad? Või on esmalt hoopiski see kolin, mis ärritab? Tõhusam on kehtestades rääkida sellest, kuidas lapse käitumine just TEID ennast mõjutab (mitte mis juhtub kapiga). Mida siiramalt ja otsesemalt Te lapsele ennast väljendate, seda mõjusam see on. Näiteks: "Kui kapi vastu toksida, siis mul hakkab pea valutama ja mul on paha olla. Olen siis kurb. Seda lauset öeldes hoidke lapsega silmsidet. Vastasel juhul ei pruugi sõnum kohale jõudagi. Kui laps jätkab tegevust, tuleb oma lauset korrata. Ära tee!, Lõpeta ära! jm siin ei aita. Lapsed tahavad oma vanematele meeldida ja nad ei taha neid kurvastada. Seega tuleb öelda selgelt, mis Teile meeldib ja mis mitte.
Kui aga juhtub, et laps hakkab kisama ja ei kuula Teid enam, siis on parem jutt katki jätta, sest karjuv laps Teid ei kuula. Emotsioonid on liialt tugevad. Kodus võiks olla rahunemise tool või siis väike nurgake. Koht ei tohi olla seotud karistamisega. See on paik, kus tuleb rahuneda. Vahel on kasu, kui karjuv ja Teid lööv laps võtta kindlalt sülle ja veidi aega hoida. Sedasi õpib laps, et vihaga on võimalik ka muud moodi toime tulla.
Kui laps teie keeldumise peale jätkab mingi asja nõudmist (näiteks söögi diivanile viimist), siis tuleb samuti järjekindlalt ja rahulikult (ilma häält tõstmata) Ei öelda. Üsna kindlasti läheb selle peale lapse nutt suuremaks, kuid ühel hetkel see vaibub. Seda eriti siis, kui Te ise olete rahulik ja räägite lapsega rahulikult.
Kui Te aga ise ka ärritute (mis on üsna inimlik ju), siis tunneb laps selle kohe ära ja muutub veelgi rahutumaks. Sel juhul on parem Teil endal korra teise tuppa minna ja hinge tõmmata. Pigem olgu laps hetke üksi, kui koos ärritunud vanemaga. Enne minekut võite ka öelda, et peate nüüd ise rahunema ja tulete kohe tagasi. Hetk hiljem minna lapse juurde tagasi ja uuesti rääkida, miks teile tema käitumine ei sobinud.
Igasuguseid häid nõuandeid võib leida veel Eileen Hayes'i raamatust "Jonn". Seda peaks olema nii raamatukogus kui ka kauplustes.