Tere,
minu probleem seisneb selles, et olen veendunud, et lapsel on isa vaja - elagu ta siis temaga koos või eraldi, kui aga isa on vägivaldne ja narkomaan - viimast küll ei anna tõestada, kas siis oleks lapsel parem isaga või ilma. füüsilist vägivalda pole ta küll lapse peal tarvitanud, küll aga lapse juuresolekul. mehega me enam koos ei ela, kuid nüüd nõuab ta oma isaõigusi - isakohustusi ta ei tunnista - tal pole võimalikki, kuid tundub, et õigusi nõuab ta ka mitte huvist lapse vastu, vaid hirmust, et talle midagi keelatakse. probleem oleks ka selles, kus lapsega kohtumisi korraldada - temal pole kohta ja samas ma ei julge ka - on kogemused sellest, kuidas ta last hoides oma peatäit välja magas - siis ei ärata teda miski ja laps on täielikult omapead... enda koju teda ei luba - viimane kord keeldus lahkumast ja asi läks vägivaldseks... tütar on hetkel 2a ja natuke peale ja 3a abielulahutus kohturataste vahel, koos ei ela juba varakevadest.
vabandan, kui kiri segane tuli, kuid minu olukord ongi hetkel väga keeruline - üritan kuidagi kõigega hakkama saada ja tahaks, et laps kannataks nii vähe, kui võimalik...
tänan juba ette kõiki, kes arvamust avaldavad, ehk aitab see mul selgusele jõuda, kuidas oleks kõige õigem käituda...
lisainfoks veel nii palju, et kokkuleppeid isaga sõlmida on võimatu - need lihtsalt ei kehti tema jaoks...
ootan väga arvamusi, kasvõi selleks, et olukorda kõrvaltvaataja pilguga näha
Soovitan pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaalametniku poole, kelle ülesandeks on anda arvamusi lapse kasvatuskorra kindlaksmääramiseks, kasvatuskorra määrab kohus. Kui esitada praeguses lahutusmenetluses ka kasvatuskorra kindlaksmääramise nõue, liidab kohus kõik nõuded tõenäoliselt ühte menetlusse. Kõikides oma toimingutes ja vaidlustes isaga tuleks eelkõige arvestada lapse huve, seda peaks ka isale järjekindlalt selgitama.
