Laps (4.a) on harjunud, et juba teisest eluaastast, magab keegi põrandal tema toas. Ta ei jää hetkekski üksinda, hakkab kohe nutma, ütleb, et und ei tule ja ta kardab üksi olla(mida kardab, seda ei oska öelda või, kui , siis kolle...).Öösel, magaks ta ka nagu poolärkvel-piisab, kui ülitasakesi hakkan tõusma, et minna...on ta kohe püsti...ja emme, kuhu sa lähed...Nüüd veel tal kaheseks saav vennas, kes ka juba arvatavasti harjunud, et keegi magab toas põrandal. Mõtlesime, et suuremaga vist ei aitagi enam midagi, kui toome tema voodi meie tuppa, et vähemalt poisil seda halba harjumust ei tekiks, et keegi peab magama seal toas, aga eile kui nii proovisime hakkas poiss öösel jubedalt röökima ja ei jäänud mul muud üle, kui ka tema enda kõrvale võtta, läks mööda 25min, mees tegi siis piima soojaks ja lõpuks ta ikkagi uinus...ootasin ja viisin ta oma tuppa tagasi. Veel mitu korda öö jooksul tegi poiss häält ja kui kuulis, et olen tema toas, kuhu ma siis magama jäin, uinus. Nii, et ka tema ei taha enam üksi magada...Mida ometi teha??Oleme rääkinud, et jätame uksed lahti, tuled põlema, tulla võid alati meie juurde öösel...ei mõju, ta tahab ainult, et keegi tema juures oleks??Kui ometi miski aitaks???
Harjumuse jõud on tugev. Kirjutate, et olete proovinud lahendusi antud olukorrale, kuid miski ei näikse toimivat. Julgen siiski arvata, et Te pole oma heade ideede katsetamisega näidanud üles sellist järjekindlust nagu Teie laps oma harjumuse murdmiseks vajaks. Olen nõus, et väsinud lapse tungivatele soovidele on raske vastu panna. Kuid, kui soovida olukorra muutust siis tuleb samm-sammult ja ülimalt järjekindlalt uued reeglid kehtestada ja käiku viia. Lapse vali protest on mõistetav, uue harjumuse juurutamine tähendab ka perekonnale tõenäoliselt paari kehvasti magatud ööd (samas ega vist praegugi olukorda täiskasvanutele täisväärtuslikult und pakkuvaks pidada ei saa). Raske on universaalset nõuannet anda. Kindlasti ei tohiks käituda lapsega kategooriliselt järsult (nt uks kinni ja las karjub), vaid hoolitsevalt: käia teatava intervalliga lapse juures, andes märku et kõik on korras. Intervall võib olla algselt nt 3 minutit, siis kokkuleppel lapsega seda pikendada. Laps ei jõua ka terve öö üleval olla, mingil hetkel tuleb uni. Muidugi võib leevendatavate vahenditega olla kasutusel mahedasti põlev soolalamp nurgas, julgustav unekaaslane (mõmmi vms või ema/isa pilt) kaisus ja paokil uks.
Iga õppimine on raske ja ümberõppimine veelgi raskem.
Järjepidevust soovides,
Angela Jakobson
