Viimasel ajal on tekkinud probleem magama minekuga. Laps on kohe 6 a-ks saav poiss.
Umbes pool tundi enne voodisse mineku aega palun tal koristada mänguasjad ja hakata riidest lahti võtma, et saaks pesema minna. Esimene asi on muidugi, et ei taha, tahan veel üleval olla jne. Vahel öeldakse seda vihapurskes, hakatakse jalgu trampima ja kõva häälega karjuma, parematel päevadel palub lihtsalt 5 min lisaaega. Vahel olen selle andnud kui ta ilusti küsib. Kui siis lõpuks on voodis ja ma olen unejutu ära lugenud, panen tule kustu ja istun ise samas (meie ainuke tuba kahepeale) toas, tav arvutitaga. Kui lähen nt kööki, enne kui ta on magama jäänud, hakkab ta hõikama mind ja karjuma, et ma tagasi tuppa läheks. Kui ma ei lähe ja ütlen, et ta magama jääks, läheb asi veel hullemaks. Nüüd aga isegi kui ma olen toas, on ta voodis olles ikka veel energiat täis, magama ei jää, mängib kaisuloomaga ja räägib juttu. Hommikul aga ei suuda ärgata, on väsinud, jääme lasteaeda ja tööle hiljaks. Ma olen selgitanud hommikuti talle seda, et me peame minema, sest ma jään tööle hiljaks ja saan riielda ja olen siis kurb. Ei aita.
Kohutav jõuetus tuleb peale, selline tunne, et enam mitte miski ei aita. Laps on minust üle ja ma juba kardan, et ma ei oska teda kasvatada enam...või suunata teda, kuidas oleks õige. Täiesti abitu tunne tekib vahel ja endast on kahju. Lapsest ka, sestei taha ju, et temast selline kamandaja kasvab nagu ta praegu juba on. MIs teha?
