Tere!
Ma tunnen, et kuskil ma käitun valesti, kuid ise ei suuda aru saada, mida ma täpselt peaksin tegema teistmoodi. Ehk leidub siin inimesi, kes oskavad anda nõu.
Minu 5.a poeg (ainus laps peres) ignoreerib täielikult minu palveid. Terve päeva jooksul ei tee ta vist ühtegi asja, mida temalt palun, enam-vähem kohe. Nt: ei pane riidesse, ei lähe pesema hambaid, isegi kui pakun vanaema juurde minna (talle meeldib seal väga olla), siis ka ei hakka ta ise end liigutama, vaid lõpuks, kui ma olen 5 korda palunud või vahel ka häält tõstnud, siis hakkab end aeglaselt liigutama.
Ainuke variant, millal saan ta panna tegema, mida vaja on mäng. Läbi mängu õnnestub meil kõik peaaegu alati, kuid kas 5-ne ei saa veel aru, mida tähendab sõna "peab"- riidesse panema, et mitte jääda lasteaeda hiljaks jne Ma alati räägin temaga, seletan, miks ma palun temalt ühte või teist, kuid see ei mõju.
Vahel tekib selline tunne, et olen tupikus.
Muidu suhted meil, eriti viimasel ajal, väga head, oleme lähedasemad kui kunagi varem, kuid see on üks tõeline probleem minu jaoks.
Kas on ehk häid raamatuid, mida ma saaksin lugeda?
Kunagi sattus minu kätte Eyleen Hayesi "jonn" milles nii lihtsalt ja lühidalt oli toodud näiteid, kuidas näha nn jonni läbi lapse silmade. Sellest oli tõesti palju kasu. Nüüd ma tunnen, et vajan midagi, et olla oma lapsele parem ema ja et meievaheline suhe oleks sõbralik ja harmooniline.
Teie olukord, mida kirjeldate on üsna tuttav paljudele selles vanuses lapsevanematele.
Miks see nii on?
Lapse areng kulgab etapiliselt, mille edukal läbimisel saavutab laps uue arengulise taseme. Arengupsühholoogias kasutatakse mõistet "arengukriis", mille ajal võivad lapsed käituda ettearvamatult. Vanemad ei oska siis lapsega kuidagi käituda ja on nõutud.
5-aastase lapse elu on äärmiselt tähtis oma mina avastamise ja arendamise perioodina. See on ka vastutuse ja initsiatiivi kujunemise aeg. Just sellel perioodil võivad lapsed meile, vanematele arusaamatult käituda.
Suhted lapsega on tähtsad, et ei kahjustuks tema psühholoogiline heaolu ega kannataks lapse enesehinnang.
Miks ei taha laps praegu teie korraldusi täita?
Teie kirja lugedes jääb selline tunne, et sõna "palun" on Teil vist igapäevaselt väga tihti kasutusel. Vaatamata sellele ei ole oodatavat tulemust ja see on Teile juba probleem.
Proovige saata "mina" sõnumeid.
Näiteks: "Emmel on väga hea meel, kui sa ise lähed õhtul hambaid pesema ja mina ei pea seda sulle palju kordi meelde tuletama."
Kui korduvalt kasutada sõna "palun", siis aja möödudes see kaotab oma mõju, sest sellega seonduv võib muutuda omamoodi mangumiseks, mida lapsed tegelikult kuulda ei taha. Olete saanud lapse koostöösse läbi mängu. On aga asju, mida tuleb täita, mis on hiljem lapse iseseisva kohustuste täitmise ja käitumise reguleerimise eeltingimuseks.
Seega mängul on oma roll teatud eas. On heameel, et olete selle probleemi üles tõstnud.
Uusi viise ja mõtteid lapsega suhtlemise kohta võite leida Thomas Gordon´i raamatust "Tark lapsevanem".
