Tere. Olen 27a. Mul on kaks last, poja saab kohe 4 aastaseks ja tütar on 1a. ja 5 kuune(tüdruk saab nii päeval kui ka öösel rinda, poiss sai umbes kahe aastaseni.). Olen kodune olnud alates esimese lapse sünnist, kellega nüüd ongi suured mured. Sellest sügisest hakkas ta lasteaias käima, kuhu minek on juba suur katsumus. Kasvatajate sõnul on ta seal tubli ning koju tulles on heas tujus. Samas nii kui tuppa asutakse, hakkab üks emmetamine pihta. emme peab seisma kempsus kõrval kui pissitakse, emme ei tohi enne teda voodist üles tõusta, emme peab seisma köögis tema kõrval, kui ta kohvi joob jne. Vahel harva tuleb pojal tuju, et nüüd paneb ta ise riidesse või võtab riided ära. See on tõesti HARVA. Kui emme otsustab, et nüüd proovid ise ja üritan seda talle seletada rahulikult, hakatakse jonnima, trampima, lööma, võetakse kasutusele kõik vahendid, et siis ki emme teeks tema tahtmist. Jaks on otsas. Mees ka annab enamuse ajast poisile järgi ja ütleb mulle ,et mine siis tee ära või seisa kõrval. Kõiki asju ei saa lubada tal teha ka.
Olen püüdnud temaga tegeleda , nii palju kui võimalik samas on ta kodus vähemalt suhteliselt püsimatu millegagi üle 5 min maximum tegelema. Lisaks kui tüdruk mingigi mänguasjaga tegelema hakkab või lihtsalt omaette toimetab , läheb poiss teda kiusama - võtab asjad ära, togib, vahel teeb nimelt haiget. Kui keelad, ei tee ta lihtsalt välja. Lisaks närib poja küüsi, vahel juhtub et pissib püksi (viimasel ajal vähem). Oleme kõike proovinud, heaga halvaga, oleme mänguasju ära pannud. See kõik on vaid rohkem meile. Kui üritad midagi talle lohutuseks rääkida või seletada, siis ta pistab veel kõvemini karjuma.
Selline virr varr on mulle lihtsalt juba liig. Kumbki laps meest eriti juurde ei lase - ronimis puuks ta sobib aga aitamiseks mitte, nt riidesse panekuks või toidu tõstmiseks jne. Õhtune magama panek - poja oma voodis. Tütar tissi otsas. Enne ma seal toast välja saa kui nad magavad. Hing kinni hiilin välja.
Vahel tekib tahtmine asjad võtta ja minna. Andke mulle palun andeks aga vahel tekib tunne,et ma ei taha enam ema olla. Samas on mu lapsed mulle kõik.
Mulle on soovitatud, mine tee midagi, mis sulle meeldib või tahad. See on aga keeruline, kuna majanduslik seis on suht keeruline. Pean kogu aeg arvestama asjaoluga, et kodus oleks süüa ja isegi üks liigne sõit autoga võrdub ühe poes käiguga.
Toon tänase hommikuse näite. Mul oli vaja voodist tõusta, kuna loodus kutsus ja tüdruk oli üleval. Poja magas veel. Hiilisin toast välja ja pea aegu kohe ajas ta ennast üles ja hakkas karjuma. Emme ei tohi kempsu minna. Püüdsin teda lohutada, läksin voodisse tagasi võtsin ta enda juurde. Kuna varsti pidi nagu nii üles tõusma, pani mees teisest toast väikese lambi põlema,et silmad paremini harjuksid. Poja seepeale kargas voodist üles, pani ukse pauguga kinni ja voodisse tagasi. Hetk sealmaal, et nüüd on viimane aeg üles tõusta ja siis hakkas pihta. Emme ei tohi üles tõusta, tulin siiski ära - tema järgi, mind jõuga voodisse tagasi sikutama- kõik kisamisega. Emme peab voodisse minema. Tean et ärgates kohe vaja kempsu minna aga jonnimist ei saa jätta, pigem pissin püksi - siiski saime ta kuidagi kempsu. Hommikuti joome kõik kohvi, suhkrut ja piima paneb ta ise aga kuna protset siis pidi emme kõrval seisma. Ta oskab seda ise teha, mees pani suhkrutoosi teise kohta, jälle häda emme peab selle lauale panema. Mina ei pidanud õigeks seda teha - nüüd aidake , kas mul tuleks tema tahtmisi täita ja järgi anda, olen ise suhteliselt kange iseloomuga ning kannatust pole enam eriti järgi ka. Lapsi pole kellegi hooleks jätta ka - oma vanemad tööl, mehe vanemad kaugel. Eks neid muresid ole veel aga siin on ainult osad. Muidugi see ka, et tütar elab enamuse ajast mul süles, kui ei võta ripub püksi küljes ja siis karjub tema.
Olen omadega sassis, isegi veidike nõu oleks teretulnud. Aitähh.
Tundub, et noorhärra on kasutanud antud võimalust võtta võim ja kontroll tegevuste ja toimetamiste üle perekonnas enda kätte. Eks me kõik soovime saada soovitut ja otsime võimalusi oma tahtmiste saavutamiseks. Kui keskkond annab meie käitumistele positiivse tagasiside kinnituse, et nii käitudes on võimalik saavutada oma tahtmist, siis see innustab enam edukat käitumisstrateegiat rakendama. Seega järjekindlus oma nõudmistes ja püstitatud reeglites on see, mis toob muutuse lapse käitumises. Lapse väljendatud rahulolematus soovide täitmata jätmise juures ei saa ületada ilmselt 10-15 min nutu, karjumise, hüsteeria hoogu (parimal juhul pool tundi füüsilisel võimel on omad piirid). Võib pakkuda kannatajale ka ju külma vett kosutuseks. Küsimus on suuresti selles, kes püstitab kodus reeglid. Soovitus siinkohal - tuleb otsustada, kes kodus reegleid püstitab, samaväärse tähtsusega on ka nende teostus. Oluline on järjekindlus.
Kahtlemata võib olla probleemide põhjuseks ka kohanemine lasteaiaga. Tõenäoliselt on kogenud lasteaia kasvatajad suutnud kiirelt kehtestada kindlad käitumisreeglid lasteaiapäeva jaoks. Lapsele, kes on harjunud suhteliselt vaba elukorraldusega, võib olla sellistele reeglitele allumine frustratsiooni tekitav. Lasteaias võetakse end kokku ja käitumisprobleeme seal ei ilmne, küll aga elatakse oma meelepaha ja allasurutud tahtmised seda intensiivsemalt välja turvaliste koduseinte vahel.
Mida enam on kokkulepete ja elukorralduses lähtutud ainult ühe inimese huvidest, seda raskem on sobitada sellesse mudelisse teiste inimeste soove ja tahtmisi. Ärge unustage enda vajadusi, seejuures ei saa unustada enda vajadusi. Unustades enda vajadused, teeme lapsel kohanemise väljaspool kodu keeruliseks. Sest seal ootavad lapsi erinevate inimeste vastandlikud soovid ja huvid, mida tuleb õppida arvestama.
