kas teil on olnud tunnet, et laps on oma jonnimiste ja vasträäkimistega teile ebameeldivaks muutunud. mul on õudne oma sellise tunde pärast. ei tahagi nagu lapsega rääkida enam, ükskõik mida ütled, vastu tuleb eitamine, vingumine, halvasti ütlemine, ähvadamine.
ei ole nii, et ta oma titearus ütleb sulle, et sa oled kakajunn. ta on 7a ja ütleb nii valusaid asju. nt ma tahaks, et õde oleks surnud, ma lähen kodust ära, sa oled vastik ema. ma tean, et need on lapse tunded ja mina peaks neid korrigeerima ja selgitama, aga mul on nii õudne ja valus seda kuulata, mida ta räägib. ja mul on pidevast vingumisvalmidusest närv nagu koguaeg sees.
laps on 7a.
ta ütleb halvasti. mina keelan. ta ei kuula, paneb minema. siis ütleb-no olgu. vabandust. kõik oleks justkui korrektne, ta ju vabandas. aga see tuleb nagu möödaminnes, väga lihtsalt. mul on tunne, et tema võib öelda, mis sülg suhu toob, valab mind sopaga üle ja siis vabandades peaks olema ok. mul on valus nende öeldud sõned peale ikka. teisalt peaks ta end saama ju väljaelatud. minu ja lapse huvid on siin vastuolus. mina tahaks kena käitumisega sõbraliiku last ja mul on valus, kui mulle solvanguid öeldakse. laps aga peab saama end väljaelada. need on tema tunded.
aga need ei meeldi mulle.
Tere!
Olukord, mida kirjeldate, valitseb paljudes kodudes. Miks see nii on?
Vanemad kasutavad lastega suhtlemisel neid meetodeid, mis ei toimi.
Kui laps tunnetab, et tema suhtes kasutatakse võimu ja tema peab kaotama, siis reageerib ta trotsi ja pahameelega. Kui laps saab oma tahtmise ja vanem on kaotaja, siis tunnetab vanem end läbikukkununa. Hästi ei tunne end kumbki. Tulemuseks on konflikt.
Käskude ja keeldudega ei anna me lapsele võimalust rääkida. Temal tekivad tugevad tunded. Kui me selles olukorras tahame ikka veel rääkida, rääkida, siis meie jutul ei ole vähimatki mõju. Tunnete tulvas on vaja eelkõige emotsionaalset temperatuuri alanadada. Kuulata tema tundeid peegeldavalt. "Ma saan aru, et sa oled praegu väga vihane." Peegeldav kuulamine on südamega kuulamine. Kuula, ära mõtle.
Kui vanem ise on emotsionaalselt ülekoormatud, siis väljendada oma tunnet ja kirjeldada olukorda, mis selle põhjustas.
Probleem võib olla lapsel ja vanemal. Probleemiks võib olla ka teie suhe. Siis on olukord, kus meil on probleem.
Kirjutate, et kuulate teda küll, kuid tulemust ei ole. Kuulamine ei toimi siis, kui meie enda tunne ja käitumine ei ühildu. Kuulate, kuid ise olete samal ajal seesmiselt vihane. Lapseni jõuab teie vihane olek ja järeldused teeb laps just selle nähtamatu, kuid tunnetatava põhjal.
Olge aus enda tunnete suhtes. Me oleme eelkõige inimesed ja seega mistahes tunded on normaalsed.
Käitumine, mis on meile teise juures vastuvõetamatu, põhjustabki meis mingi tunde ja just seda on vaja teisele kirjeldada.
Laps vajab enda kõrvale tugevat vanemat, kellega koos olles tunneb end turvaliselt.
Võim ei ole tugevus. Vanematele on võimalik anda teistusgune tugevus. Seda õpitakse Gordoni perekoolis.
