mul on 2 aastane tütar ja 5 kuune poeg. mehest olen lahus alates teise lapse sünnist.
suhted on halvad olnud alati, oli lihtsalt pime armumine, mille tagajärjel kaotasin oma au, aja, raha ja tervise(eelkõige närvid).
nüüd olen kuude kaupa magamata. suurema lapse armukadedus on jälle tõusnud lakke, sest ma pole võimeline temaga üldse normaalselt tegelema. laps tõuseb hommikul 8 ülesse aga mina tõusen alles lõunast.
ma ei saa enam õhtuti magama jääda. käin psühholoogi juures aga see pole asja lahendanud.
nutan või närin küüni vahetpidamata, sest põen kohutavaid süümepüünasid suurema lapse pärast- röögin ,karjun ta peale. lähen endast välja juba kui ta kõnetab või puutub mind. viimati viskasin ta teise tuppa voodi peale ja röökisin täiest kõrist ja panin ta sinna tuppa kinni- n.ö. järgi mõtlema, sp et ta astus ühe asja katki.
seejärel helistasin mehe sugulastele ja palusin laps ära viia niipea kui saaavad, sest tal on minuga väga halb olla.
lapsel on täielik trauma minu käitumisest.
püüan leida lapsehoidja nii ruttu kui võimalik.
aga kas see lahendab asja? ma ei suuda enam kuidagi maha rahuneda, sp mida ma oma lapsele teinud olen.
laps on hakanud tükeldama asju ja räägib, et kardab seda, teist ja kolmandat.
samuti karjub kasside peale jms. need on kindalt tema trauma väljaelamised omakorda väiksemate peale jne.
ma olen koletis. mida ma tegema pean? kardan , et mu laps ei saa enam kunagi nendest minub tekitatud traumadest üle.
ma olen nii õudne inimene.
kas peaksin jätma tissi ära- sest praegu hoolitsen ju ainult väiksema eest ja suurem kannatab mittemillegi pärast mitmekordselt?
laskma antidepressandid peale panna? vaevalt et ainult lapsehoidja leidmine enam asja parandab? mida ometi teha?
Kõik eelpool toodud nõuanded on väga head. Olete olnud vapper, et siin oma murest räägite ja lahendusi otsite.
Lisaksin veel ühe mõtte. Enesesüüdistustest ei ole kasu. Need ei muuda midagi paremaks, ainult hullemaks. On väga selge, et oma südames armastate oma lapsi ja praegune olukord on tekkinud suurest kurnatusest ja magamatusest. Te EI OLE koletis ega õudne inimene vaid lihtsalt inimene, kes vajab tuge! Ärge öelge ka laste kuuldes seda, et olete halb ema või kuri, sest see ei vasta tõele. Öelge eriti vanemale lapsele, kui väga Te teda armastate ja et varsti on kõik korras. Kui olete lapse peale karjunud, siis rahunedes minge kindlasti vabandama. Lapsele võiks öelda, et olete väsinud ja see, et kuri olite temaga, oli väga vale. Öelda tuleks ka seda, et laps ei ole süüdi, et Teiega nii on.
Kuigi lapsed on väga tundlikud igasuguste traumade suhtes, ei tähenda see veel, et on hilja endale ja lapsele abi leida. See ei tähenda ka, et lapsel on eluaegne trauma. Mida rutem Te leiate abi ja ise tugevaks saate, seda kiiremini olukord laheneb. Paha ei teeks konsulteerimine lastepsühhiaatriga.
Antidepressandid ei pruugi olla ka väga halb lahendus. Aga selleks peaks kindlasti jällegi konsulteerima psühhiaatriga või perearstiga. Viimaselt võite saada psühhiaatri kontaktid (temalt küsige ka oma piirkonna lastepsühhiaatrit). Kontakte võite leida veel internetist või siis usaldustelefonile helistades.
Ärge mingil juhul jääge üksi. Kahjuks Te ei kirjelda, kus on laste isa ja millised on hetkel Teie suhted temagal. Kuid ka tema on laste eest vastutav. Kui vähegi suudate ja see on võimalik, siis tuleks isa appi kutsuda ja panna samuti lastega tegelema.
Hea on appi kutsuda ka mõni sugulane või lähedane, kes aitaks Teil lapsi vaadata seni, kuni saate endaga veidigi tegeleda ja puhata. Lapsehoidja leidmine on samuti lahendus, kui sugulasi ei leidu. Võtke aega iseendale. Tehke endale midagi head. Te väärite seda ja vajate hoolt. Kui olete enda eest hoolt kandnud ja piisavalt tugevaks saanud, siis saab lastega kõik korda.
