Meie poeg on 11 kuune,esimene laps.Ma olen nii kurnatud ega tea kuidas ennast laadida.Meil mehega pole kummagil toetavaid vanemaid ega lähedasi sugulasi kes aitaks vahest.Mees on väga palju tööl,temale ei saa midagi ette heita ja ka meie vahelised suhted on korras..Aga tunnen end nii väsinuna,poja magab enamasti terve öö selles ei saa nuriseda.Aga päeval ta ei maga enam ja ta on ka hästi aktiivne laps,muudkui ronib ja uudistab ringi esimene pool päevast on kena,aga siis hakkab ta ära väsima ja tegema kogu aeg neid asju mida ei tohi ja minema sinna kuhu ei tohi ja magama ka ei taha jääda.Keelamine ei aita,ta saab sellest nagu joudu juurde,saan aru et ta on nii väike veel ja ei moista koike veel.
Aga mina ei tea kuidas jääda rahulikuks,lopuks ohtul olen ise ka juba nii väsinud ja närviline,et ei suuda rahustada last ega iseennast.Kardan,et voin talle haiget teha ju nii. Olen proovinud, et panen lapse voodisse ja lähen teise tuppa ,loen kümneni jne aga ma ei saa ju rahuneda kui poja kisab seal järjest kovemini.
Hiljem muidugi tunnen end süüdi, et temaga pahandasin nii et pisarad tulevad silma.Kardan ,et äkki selle närvitsemisega läheb asi veel hullemaks kui laps kasvab.Ma ju ei taha talle halb ema olla,veedan nii palju kui voimalik temaga koos,mängime,vaatame raamatuid,laulame aga siis pean vahel ka koduseid asju tegema ja siis läheme jälle tülli.Ja kui ma motlen, et ta on alles nii väike ja ma ei saa temaga hakkama,siis ma lausa kardan tulevikku. See ongi koige raskem ,et ühel hetkel ja vahest mitmeid päevi on koik nii korras ja laps on nii rahulik ja tubli, aga siis jälle lähen nii endast välja,et hirm tuleb peale.
Kahjuks pole ka selliseid sobrannasid kellel on lapsi, et vahest nou küsida siis tekibki vahel selline tunne, et enam ei joua ja hirm tuleviku ees.
Kallis, Mammu! Selleks, et olla hea ema, ei pea olema ideaalne. Aitab kui oled piisavalt hea ema, st., et laps mäletab sinust enamasti head, kui on suureks saanud. Ema ei ole ju ainult lapse jaoks olemas. Emal on omad vajadused ja neid tuleb rahuldada. Mul jääb kirjast mulje, et teil pole enda jaoks üldse aega. Piltlikult öeldes olete tühi, sest aku on jäänud laadimata. Nüüd kutsuge oma mees ka mõttetalgutele ja püüdke leida ideid, kuidas saaksite veidike hinge tõmmata. Mina ei tea teie võimalusi ja seepärast pakun huupi ideid. Minge koos perega kuhugi SPAsse või puhkekodusse ja olge seal kasvõi nädalavahetus; jätke laps isaga ja minge sõbrannadega kuhugi; leidke lapsehoidja ja minge koos mehega ööklubisse või restorani või teatrisse või.... Ärge hakake nüüd otsima põhjusi, miks midagi neist teha ei saa, vaid laske oma loovus vabaks ja püüdke leida võimalusi nende ideede realiseerimiseks. Alustuseks aga teadvustage endale, et laps ei ole ajutine asi vaid ta jääb kogu eluks. Normaalne on , et koos temaga saavad tehtud kõik vajalikud asjad, ka kodutööd. Laps on harjunud, et olete tema jaoks kogu aeg olemas, kuid nüüd tuleb teda suunata ka üksi mängimisele. Esialgu kutsub see kisa esile, kuid kui on huvitavad mänguasjad, siis mõne aja möödudes laps harjub, et ema temaga ei tegele. Hea oleks, kui laps teid näeks sel ajal, kui tema mängib oma asjadega ja teie teete oma majapidamistöid. Pahameele kisa on normaalne ja sellele võib reageerida umbes nii:"Ma saan aru, et sa oled vihane, et ei saa minu juurde või ...., et ei saa vee ja harjaga mängida, kuid nii on vaja." Kui laps mängib kasvõi mõne minuti omaette, siis tuleb teda kiita, et ta tunneks, et ema on sellise käitumise üle rõõmus. Veelkord tuletan meelde, et puhanud ema on hea ema, tal on kannatust ja mõistmist lapse kapriiside suhtes ja ta talub ka lapse jonnitujusid paremini. Seega mõelge oma vajaduste peale ja püüdke leida iga päev vähemalt 10 minutit enda jaoks, et teha midagi sellist, mis hingele hea on. Armastage ennast, siis jõuate armastada ka teile kalleid inimesi.
